Robert Planti rändhõim

Vanameister Robert Plant rokib jälle. Foto: Jelena Rudi

Tunnistan kohe alguses üles, et kui ma olin 16-aastane, tahtsin ma Robert Plantiks ... saada. Õnneks mõistsin küll varsti, et erinevused vokaalsetes võimetes ja  juuksekasvus seda hästi ei võimalda ja kellekski teiseks hakkamine pole ka eriti hea mõte. Aga jah, sama suuri iidoleid on elus vähe olnud.

Hilisem suhtumine Planti soolokarjääri on, nagu see karjäär isegi, käinud mõõdukate lainetega üles-alla. Plantile, täpsemalt tema häälele, ei sobi minu meelest eriti hästi popilik cool (kuigi mõned laulud tema 1990ndate popilikumatelt plaatidelt on päris head) ega kantrilik maalähedus.

See on muidugi maitse küsimus – Alison Kraussiga tehtud plaati võivad kriitikud kiita palju tahavad, minu võõristust kantri suhtes, õigemini Planti rolli suhtes kantrilauljana see ei kahanda. Minu meelest on Planti hääl lihtsalt toores jõud ja kui see maitseka sordiini alla panna, on tegemist haruldaste maavarade raiskamisega.

Aga oma uue bändiga The Sensational Space Shifters (mis on kahtlaselt sarnane tema nullindate bändiga The Strange Sensations) rokib Plant jälle ennast tagasi hoidmata ja see teeb rõõmu.

Tallinna kontsert algas kohe dünaamilise (ja üsna originaalitruu) Zeppelini-kaveriga («Babe I’m Gonna Leave You»). Seejärel üks Planti sooloaastate võimsamaid laule «Tin Pan Valley». Kolmandas loos, delta-bluusis «Spoonful» toodi lavale Juldeh Camara (Gambiast) pluss mõned pillid, millele kohe esimese hooga, ilma guugeldamata, nime anda ei oskagi ja algas ... hõimupidu.

Iga õige tuuritav bänd ongi oma olemuselt ju tegelikult rändhõim. Ja Plant jättis igati väärika hõimuvanema mulje. Kauni (naiste)mehe lokikeerutamine, mida ta veel kümmekond aastat tagasi hetketi laval harrastas, on asendunud nõialiku manamisega (vahepeal suunas ta vist sujuvate liigutustega lava-chi’d publikusse?), mis, olgem ausad, sobibki 65-aastasele hallipäisele härrasmehele paremini.

Lavalise hulluse ja karisma eest kandsid lisaks talle ja mustanahalisele Camarale hoolt mõlemad eesliini kitarristid, kellest Justin Adamsi hooleks jäid etnilisemad kõlad ja klassikalised rokirifid, halli habemega Liam «Skin» Tyson seevastu haldas akustilist kitarri ja psühhedeelsemaid saunde.

Tagaliinil toimetasid sümpaatse monotoonsusega Bristoli trip-hop-skeene mehed John Baggot (klahvid), Billy Fuller (bass) ja Dave Smith (trummid). Vahepeal keeras kõlapilt täiesti eksootiliseks (stiilis üks elektrikitarr ja kuus raamtrummi), milles pole ka midagi üllatavat, arvestades Planti ammust armastust Põhja-Aafrika muusika vastu.

Kusjuures, sõna «maailmamuusika» õnnestub siinkohal edukalt vältida, Planti enda välja pakutud termin «trans-rock’n’roll» on palju sobivam. Ja kontrastiks siis jälle parajas annuses Zeppelini klassikalisi hitte – võib-olla liigagi palju, arvestades, et näiteks eespool mainitud «Tin Pan Valley» ja delta-bluus «Fixin’ To Die» kõlasid vähemalt sama võimsalt.

Aga «Whole Lotta Love» lõpulooks – ja lisalugudeks traditsionaal «Satan, Your Kingdom Must Come Down» ning Zeppelini triumf «Rock and Roll» («üks vana inglise rahvalaul», nagu Plant seda tutvustas) – olid kindla peale minek.

Meie, lihtsurelikud (pluss Tom Jones – Plant igatahes väitis, et ka «the real prince of Wales» olevat sel õhtul Saku suurhallis publiku hulgas olnud?), saime rokijumalast manatargaks moondunud Planti ja tema rändhõimu energiat kogu raha eest.