Kool läbi, nüüd edasi lavadele!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

EMTA lavakunstikooli 26. lennu noored näitlejad NO99 teatris proovide vaheajal.

FOTO: Jaanus Lensment

Kui kaks aastat tagasi vaatasin XXVI lavastust «Pedagoogiline poeem», olin Tiit Ojasoo peale vihane ja kindel, et ta ei saa oma tööga lavakoolis hakkama. Sest Ojasoo lavastuses, mis valmis kursusetööna, mänginud üliõpilased olid laval alasti kisutud (mitte füüsiliselt) ning tükkideks rebitud.

Mõni kuu hiljem sel teemal Tiit Ojasooga vesteldes väitis ta, et kõik lavakooli olulised õppejõud on rääkinud põhimõtteliselt ühte: kui sa tuled kooli, siis sind õpetatakse uuesti istuma, käima, sööma. Kõik, mida noored 18–20 aastaga on õppinud, lammutatakse ja selle asemele hakatakse ehitama näitlejat.

«Selleks et saada näitlejaks, õpetame erinevaid tehnikaid ehk häält, plastikat, teksti mõtestamist jne, aga paratamatult minnakse ka isiksuse kallale. Selle lammutamise juures on tähtis, et uue maja peab näitleja ise ehitama, ta peab aru saama, millest ta koosneb. Mis puutub noortele ülekohtu tegemisse või väärkohtlemisse, siis selle kooli ja elukutse probleem pole mitte selles, et keegi kohtleb kedagi liiga palju või keegi tegeleb kellegagi liiga palju. Näitleja elukutse traagika on see, et mitte kunagi ei tegeleta sinuga piisavalt, mitte kunagi ei saa sa piisavalt tähelepanu, kunagi ei pühendata sulle piisavalt aega. Ma ei arva, et oleks neid kuidagi ülekohtuselt kohelnud sellega, et olen neilt palju nõudnud.»

Praegu, näinuna 2013. aasta sügisel esietendunud kursuse üht viimast ühist koolitööd, samuti Tiit Ojasoo lavastust «Enesetapja», pean tunnistama, et Ojasoo sai oma tööga suurepäraselt hakkama. Lavakooli on lõpetanud omapärased ja erilise lavatunnetusega näitlejad, kes kõik on võimelised oma nime rasvaste tähtedega eesti teatrilukku kirjutama. Nendes on mängujõudu, usku iseendasse ning julgust proovis katsetada ja laval mängida.

Lavakooli XXVI kursus on viimaste aastate üks tugevamaid. Palju õnne ja häid valikuid!

1. Olulisim õpetus, mille lavakoolist kaasa viite?

2. Miks teater: mida see teile annab ja mida peaks andma publikule?

3. Mida soovite Eesti teatrimaailmas muuta, mida säilitada?

4. Millisesse teatrisse te tööle lähete ja miks just selline valik?
 

REIMO SAGOR

Sündinud 14. mail 1987

Haridustee: Palivere põhikool (2003), Taebla gümnaasium (2006)

1. Ühte ja olulisimat on raske öelda. Kui oleks olemas õpetus, mis on teistest olulisem, siis võiks teised ju kõrvale jätta ja õppeaeg võiks olla paar kuud, mitte neli aastat. Iga hetk on olnud oluline. Ent on üks mõte, mis on jäänud mind kummitama: «Julge endasse vaadata!»

2. Teater sellepärast, et sisetunne ei lubanud mulle muud. Sellepärast, et ma usun teatri võimesse saavutada kontakt inimesega ja tekitada temas küsimusi. Publikule peaks andma mõtteainet ja tahtmist alustada, kui miski on teda puudutanud, diskussiooni iseendaga või kellegi teisega/teistega.

3. Jään vastuse võlgu. Kui elu tahab ja kõik hästi läheb, siis võin sellele küsimusele vastata kahekümne aasta pärast, aga ainult iseenda kohta.

4. Lähen tööle Vanemuisesse.

Järgmine töö: lavastus «Lenni», lavastaja Anne Türnpu, NO99, esietendus oli 4. juunil. Lavastus «Armastan! Armastan! Armastan!», lavastaja Avtandil Varsimašvili, Vanemuine, Sadamateater, esietendus 25. augustil.  
 

MARIAN HEINAT

Sündinud 25. oktoobril 1989

Haridustee: Saaremaa ühisgümnaasiumi, aasta õppis TLÜs eesti filoloogiat.

1. Kui usud, siis on.

2. Teater ei PEA midagi, aga tal on võimalus anda mulle ja publikule lohutus, et oleme kõik samast asjast tehtud.

3. Kui ära ütlen, pole enam üllatus.

4. Lähen Vanemuisesse.

Järgmine töö: NO99 «Lenni», esietendus oli 4. juunil. Pärast kooli Vanemuise teatri augustis esietenduvas lavastuses «Armastan! Armastan! Armastan!».
 

SIMEONI SUNDJA

Sündinud 19. oktoobril 1989

Haridustee: Jakob Westholmi gümnaasium

1. Et kõige muu hulgas ei unustaks inimest.

2. Teater on võimas vahend ja see on minu viis, kuidas olla ühenduses ülejäänud kunstimaailmaga, mis omakorda ühendab kõiki inimesi.

3. Teatrimaailma kohta ei tea. Tahaks ise hästi mängida.

4. NO99. Isa soovitusel.

Järgmine töö: sügisel näeb mind teatris NO99.
 

KÄRT TAMMJÄRV

Sündinud 11. juunil 1991.

Haridustee: 1998–2010 Pelgulinna gümnaasium.

1. Näitlejaõpe on kogemuspõhine. Selleks et ujuma õppida, tuleb esmalt vette hüpata. Keegi teine ei saa seda minu eest teha.

2. Teater peaks andma mõtlemisainest. Tekitama tunde, et kõik on võimalik.

3. Suuremat vastutuse võtmist, vahetumat suhtlust.

4. Lähen sügisest tööle Vanemuise teatrisse. Värskelt kooli lõpetava noore näitlejana pean olulisimaks võimalust saada mängida võimalikult palju ja eriilmelisi rolle. Vanemuine pakub mulle seda võimalust. 

Järgmine töö: «Armastan. Armastan. Armastan», roll ei ole veel selgunud, esietendus 25. augustil Sadamateatris. Enne seda on filmimisel Stanislav Govoruhini film «Конец прекрасной эпохи», rolliks Evi.
 

REA LEST

Sündinud 14. mail 1990

Haridustee: Jakob Westholmi gümnaasium, ühe aasta õppis Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiaid

1. Olulisim õpetus, mille lavakunstikoolist kaasa viin: teater on kollektiivne kunst. Samuti on see kool õpetanud mind olema uudishimulik iga päeva ja hetke vastu ning seeläbi ka oma elu teadlikumalt elama.

2. Miks teater? See rikastab, sest annab mulle võimaluse sattuda olukordadesse ja kohtadesse, kuhu ma muidu ilmselt ei satuks, ja seeläbi kogeda seda, mis muidu jääks kogemata. Ja seda nii saalis publikuna kui laval näitlejana.

3. Ma olen selles teatrimaailmas natuke liiga vähe elanud ning mul puudub hetkel veel see kogemus, mille pinnalt hakata rääkima, mis on valesti või mida peaks muutma.

4. Tööle lähen teatrisse NO99. Valik on selline, kuna sealt tuli esimene kutse ja kui mulle antakse võimalus töötada koos selliste inimestega, siis väga pikalt ma ei mõelnud. Ja südamelähedane oli see teater mulle juba enne kooli.

Järgmine töö: teater NO99, lavastus NO49, esietendub sügisel.
 

VEIKO PORKANEN

Sündinud 4. jaanuaril 1989

Haridustee: Põltsamaa ühisgümnaasiumis 12 aastat ja kaks aastat õppis TTÜ Tartu kolledžis ehitiste restaureerimist.

1. Ma arvan, et mu olulisim õpetus lavaka perioodist on need inimesed, kes mind selle nelja aasta jooksul ümbritsesid.

2. Teater peaks publikule tekitama piisavalt hea pinnase, et mõelda.

3. Ma arvan, et alustuseks peaks Eesti teatrimaailmaga lähemalt tutvuma, et seal lõpuks midagi muuta.

4. Vanemuisesse, sest Tartu on loominguks hea keskkond.

Järgmine töö: NO99 «Lenni», esietendus oli 4. juunil. Pärast seda juba Vanemuise lavalaudadel.
 

RAGNAR UUSTAL

Sündinud 8. novembril 1990

Haridustee: Saue gümnaasium

1. Usun, et paljud asjad saavad selgeks aja jooksul. Nad annavad endast teada õigetel hetkedel, kui neid vaja on, või siis täiesti ootamatult. Seepärast on mul raske välja tuua kõige olulisemat õpetust, ja kõigile on need ju erinevad. Aga kui midagi näiteks mainida, siis peale paljude muude asjade, mida koolist oleme saanud, on minu jaoks tähtsad ausus (nii teiste kui enda vastu), avatus inimestele ja situatsioonidele. Oluline on ka oskus eksida, millest oli/on keeruline üle saada.

2. Teatris on näitlejatel ja publikul võimalik kogeda situatsioone, mida tavaelus inimene ei tavaliselt ei koge.

3. Noore näitlejana on seda väga raske öelda. Selgus, mida võiks muuta/säilitada, võib tekkida aastate pärast, kui on olemas korralik teadmiste- ja kogemustepagas – selle jaoks on vaja veel ise edasi töötada ja areneda.

4. Järgmisest hooajast liitun teater NO99 trupiga.

Järgmine töö: NO99 «Lenni», esietendus oli 4. juunil.
 

MARKUS DVINJANINOV

Sündinud 6. veebruaril 1991

Haridustee: Tallinna 21. kool ning vanalinna hariduskolleegium

1. Raske on öelda olulisemat, sest kõik on oluline, kuid kui võtta see kokku kahe sõnaga, siis empaatiavõime ja valmisolek.

2. Minule annab see võimaluse kõneleda asjadest, millest ehk avalikult rääkida on keerulisem, võimaluse põgeneda teatrimaailma, kus kõik on võimalik, ning vabastava tunde. Publiku suhtes võiks teater toimida aga nii, et kui inimene etenduse lõppedes saalist väljub, on tal asju mille üle mõelda, ning rõõmu või kurbust, mida teistega jagada.

3. Usun, et oskan sellele küsimusele vastuse anda alles aasta või rohkema pärast. 

4. Lähen tööle teatrisse Vanemuine, sest olukord mängis ette vastavad kaardid ja tegelikult on Tartu ka minu kodulinn. Vanemuises töötades loodan võimalustele saada mitmekülgseid rolle ehk areneda näitlejana võimalikult laialt ja mitmekülgselt.

Järgmine töö: NO99 «Lenni», esietendus oli 4. juunil.
 

LINDA KOLDE

Sündinud 16. aprillil 1990

Haridustee: Tallinna 21. kool, vanalinna hariduskolleegium

1. Töö iseendaga ei lõpe kunagi.

2. Minu arvates peaks teater olema suurem, valusam, ilusam ja «pärisem» kui päris elu ise oma argipäevas on. Vaatajana tahan, et mind kistaks üleni mingisse teise maailma, olgu see lausa teine universum või lihtsalt teine argipäev. Olla vaba tundmaks, mida iganes mul vaja tunda on.

3. Ma vist isegi ei mõtle sellises mastaabis, et ma tahaks tervet Eesti teatrimaastikku muuta. Tahaks oma töödes olla kohal, järeleandmatu ja mõtestatud.

4. Lähen Vanemuisesse, sest loodan, et see on teater, kus ma saan palju mängida, ja seda erinevates tükkides ja erinevate lavastajatega.

Järgmine töö: NO99 «Lenni», esietendus 4. oli juunil. Vanemuises «Armastan! Armastan! Armastan!», mida lavastab Avtandil Varsimašvili Gruusiast, esietendub 25. augustil Sadamateatris.
 

JARMO REHA

Sündinud 3. augustil 1991

Haridustee: vanalinna hariduskolleegium

1. Oskus näha teist inimest ning õppida enda ja teiste tegudest. Olla vaimustunud elust.

2. Isiklikku otsingut. Enda otsinguid ja avastusi kasutan illusiooni loomiseks selle maailma sees, et tõstatada küsimusi ja anda vastuseid, mis omakorda uusi küsimusi tõstataks. Lahendus on inimese enda konstrueerida.

3. Vara öelda. Alles liigun selliste vastuste suunas.

4. NO99. Võimalus töötada mitmekülgses trupis.

Järgmine töö: NO99 «Lenni», esietendus oli 4. juunil.
 

JAANIKA ARUM

Sündinud 21. aprillil

Haridustee: õppinud Pärnu Raeküla gümnaasiumis ja Tallinna Ülikoolis.

1. Kool on avardanud mõistmist ja horisonti.

2. Sest teater on trepp seitsmendale korrusele.

3. Kaotaksin autokraatia, säilitaksin inimesed.

4. Lähen tööle Vanemuise teatrisse.

Järgmine töö: Vanemuise teatris lavastuses «Armastan! Armastan! Armastan!», esietendus 25. augustil.
 

HELENA PRUULI

Sündinud 27. juulil 1991

Haridustee: vanalinna hariduskolleegium

1. On lihtne armastada inimest heas, aga inimesega tuleb tegeleda ka halvas.

2. Seda ei saa täielikult ja täiuslikult sõnadesse panna, võib-olla on vastus mängus, žestis. Muidu poleks mõtet lavale minna. Ega ka saali tulla.

Aga kui proovida, väikse abiga. Münchner Kammerspiele näitleja Wiebke Puls on ilusti öelnud: «Normaalne inimene tunneb tavaliselt üks kord elus kogu armastuse õndsust, üks kord tajub ta vabaduse hõisku, üks kord vihkab põhjalikult, üks kord matab sügavat valu tundes armastatud olendi ja lõpuks sureb ükskord ise. Seda on liiga vähe meie kaasasündinud võimetele armastada, vihata, hõisata, kannatada. Me võimleme iga päev oma lihaste ja ihuliigeste tugevdamiseks, et nad ei kärbuks. Kuid meie hingelised elundid, loodud ju ometi eluaegseks tööks, jäävad kasutamata, treenimata, ja nõnda kaotavad ajapikku oma sooritusvõime.» Teater annab näitlejale ja publikule võimaluse kasutada oma hinge.

Selle jõu abil, mille publik annab, on näitlejale antud voli otsida maailma asjadele erinevaid nurki, mille alt neid vaadata, teha asju paremaks. See ei tähenda tingimata ilusamaks. Võib-olla hoopis valusamaks. Millises ühiskonnas tahame elada? Mis on pildil valesti? Mida me enda juures muutma peaksime? Eestis on liiga paljud inimesed liiga palju vait. Äkki saan mina oma rääkimised teatri kaudu teha. Ja ehk oskan ka õigel ajal vait olla.

3. Milline teatri tegemise viis on praegu elujõuline? Ma ei ole kindel, mul ei ole vastuseid muutuva vormi suhtes, mis liigub kaasa tehnika arenguga. Sisu osas küll nii palju, et inimene peab jääma. Olla seotud, kohal; kui sa ei suuda kohal olla, ei ole alles mitte midagi väärtuslikku. Virtuaalsus ei ole kohalolek. Ma räägin elus kohal olemisest. Mul on kahju, et neidki vastuseid interneti vahendusel, ilma vaidluse tekkimise võimaluseta kirjutan. Patsy Rodenburg rääkis ühes oma kõnes, et me vajame näitekirjanikke ja näitlejad nüüd rohkem kui kunagi varem. Näitleja tähtsus on suur. Inimesed, kes suudavad valu ja kaotusega tegeleda, ei ole mitte väike asi. Muidugi ei ole näitlejad ainukesed, kes seda suudavad, aga näitlejad on osa nendest inimestest, kes suudavad.

Rohkem rahvusvahelisi koostööprojekte. Ses mõttes on NO99 suur eessammuja ja olen rõõmus, et projekt «Memories for Life» ongi mind viinud lisaks Eestile ka Soome ja Venemaale, töötama ühes proovisaalis inimestega Tšehhist, Slovakkiast, Soomest, Taanist, Venemaalt, Rootsist.

4. Teatris NO99 julgetakse tegeleda küsimustega, mis on ka mulle olulised.

Järgmine töö: rahvusvaheline ühislavastus «Memories for Life», mille üheks kaasprodutsendiks on teater NO99. Lavastaja Maria Lundström Viirus Teatrist, mis eelmisel aastal valiti Soome parimaks teatriks. Esietendus Peterburis, seejärel etendused Soomes Hankos ja Eestis (18. ja 19. juunil Tallinnas, 21. ja 22. juunil Hiiumaal, 26., 27. ja 28 juunil Saaremaal), augustis ja septembris Helsingis.
 

LINDA VAHER

Sündinud 25. aprillil 1989

Haridustee: Tallinna Ülikool, koreograafia eriala – lõpetamata.

1. Mängida tuleb oma mängu, aga silmad ja kõrvad peab lahti hoidma.

2. Teater annab mulle võimaluse end ära anda, publik võtku, palju neile parasjagu vajalik on.

3. Inimesed võiksid vähem küsida, rohkem tegutseda. See ei tähenda, et mõtlema ei peaks.
 

ROMAN MAKSIMUK

Sündinud 2. mail 1987

Haridustee: Narva Paju kool (2006), Tallinna Ülikool (2010)

1. See, et näitleja ei ole mingi staatus või tiitel, kuid see on elukutse. Ja see veel, et selles elukutses sa pead õppima iga päev, terve elu jooksul.

2. Sest sa teed seda mitte ainult iseendale, vaid inimestele, kes on otsustanud sind täna kuulata. Ja see on päris oluline, mida sa oled valmis neile ütlema. Ühesõnaga: sest suured sõnad on alati näitleja käes. Mulle meeldib tunda, et midagi olulist on minu käes.

3. Ma tahaksin uskuda, et ikkagi juhtub veel midagi (mõni lavastus, festival vms), mis tagab selle, et meie Vene teater saab jälle Eesti teatriruumi osaks. Nagu see oli kunagi.

4. Lähen Vene teatrisse. Tahan kohaliku vene publikuga kohtuda ja äkki ennast nende sees leida.

Järgmine töö: «Koera süda» septembrist Vene teatris, «Petruška» ja «Pöial-Liisi» lastelavastused sügisel Vene nukuteatris.
 

JÖRGEN LIIK

Sündinud 12. märtsil 1990

Haridustee: Kuressaare gümnaasium

Küsimustele vastamisest keeldus.

Järgmine töö: teatris NO99 «Harala elulood», lavastaja Vladislav Nastavševs, esietendus 13. septembril; Tõstamaal Gerda Kordemetsa uus lavastus.
 

ANDRA TEEDE

EMTA lavakunstikoolis õppis dramaturgi õppesuunal.

Sündinud 23. septembril 1988

Haridustee: õppis enne lavakooli Tartu Ülikoolis, ei lõpetanud.

1. Koostöö ja paindlikkus.

2. Teater on elav kunst, iga proov ja etendus on teisest erinev ning kogu aeg võib midagi uut juhtuda.

3. Et muuta ja säilitada, peab kõigepealt saama osaks sellest maailmast. Seda soovikski.

4. Lähimas tulevikus jään vabakutseliseks.

Järgmine töö: Vanemuise Sadamateatris lavastatakse Andra Teede kirjutatud näidendit «Estoplast».
 

LAURA METS

EMTA lavakunstikoolis õppis lavastaja õppesuunal.  

Sündinud 15. märtsil 1991

Haridustee: Võhma gümnaasium (kuni 7. klass), alates 8. klassist Viljandi maagümnaasium, Viljandi muusikakool.

1. Kõike võib teha, kui see on põhjendatud.

2. Mulle annab see võimaluse lahti mõtestada praegu planeedil Maa elavaid inimesi ja ühiskonda, milles nad elavad. Tahaks, et laval oleks elus asi. Publik ... neil, olen aru saanud, on teatris käies kõige erinevamad eesmärgid.

3. Elusat teatrit tahaks säilitada.

4. Lähen lavastajaks Endla teatrisse. Sealt tehti mulle pakkumine ja arvan, et see on põnev väljakutse.

Järgmine töö: «Titanic» sügisel Endla teatris.

Tagasi üles