/nginx/o/2014/06/19/3131215t1hc380.jpg)
Jaan Elken väidab käesoleva näituse eessõnas, et tema looming jaguneb pealiskaudsel lahterdamisel kaheks: hüperrealistlik ja valdavalt abstraktsena käsitletav loomeperiood. Tegelikult on ta arhitektile omaselt olnud alati sihikindel realist. Arhitektiks õppinuna on ta paratamatult sõltuv reaalainetest ning reaalsustajust. Ta ei tegutse kunagi muinasjututegelase Peeter Paani moodi «eikunagimaal». Elkeni maa on «kunagimaa».
Osavalt kahe erineva maailma vahel pendeldada ta oskab. Üks maailm tema nn reality show, teine aga abstraktne mustvalge nägemus. Elkeni puhul ei eksisteeri halba ilma heata, kõik peab olema tasakaalus.
Niisamuti ka oma sõnamängudes ja kunstikriitilistes artiklites, sest sõna on tema jaoks tähtis. Nõnda mainis ka kunstihoone direktor Karin Hallas-Murula väljapaneku avakõnes, et Jaan oskab ju oma tegemistest ise kõige paremini rääkida ning kirjutada. Elkeni sõnad paistavad.
Ei ütleks, et Elken end oma maalidel kordab, ehkki tema viimaste näituse pealkirjad võivad tunduda rutiinselt sarnased: «Tagasi hüperreaalsusesse 1», «Tagasi hüperreaalsusesse 2». Pigem on see viis maailma korraldada ja korrastada. Elken kui maailma reisikorraldaja. Ta reisib pidevalt hüperreaalsusesse, ise seda samas eitades.
Siinkohal ei tasu sugugi unustada, et Elkeni puhul on tegemist ka stiilipuhta kunstipoliitikuga, kes on hoidnud selles vallas lippu kõrgel, olles Eesti Kunstnike Liidu president ajavahemikul 1999–2013. Selles mõttes on ta jätnud eesti maalikunsti igas mõttes «ökoloogilise jalajälje».
Teda võib pidada justkui tänavakunsti arhivaariks, kes ei ole oma maalidele kantud rikkaliku ja mahlaka sõnavaraga mitte päris semiootik, kuigi märgisüsteem on tal vaieldamatult üle keskmise tugev.
Inimene on saladus, ütles mäletatavasti Fjodor Dostojevski, ning semiootik ja Dostojevski-uurija Peeter Torop on kokku pannud sellise pealkirjaga tõlkeuurimusliku kogumiku. Inimene on ka Elkeni jaoks saladus, sest kaudselt on tema tööd inspireeritud inimeste kätetööst. Ta mainib küll, et virtuaalreaalsus on ka tähtis, kuid ehk on siin tegemist hoopis tõlgendava kultuurantropoloogiaga, mis käsitleb tehnikaprogressi kui antropoloogilist probleemi. Niisiis Elken kui antropoloog, omalaadne Clifford Geertzi või Claude Levi-Straussi töö jätkaja, müüdiuurija ja keeleteadlane lõuendil.
Näitus liigub jätkuvalt urbanistlikus areaalis, koosnedes kümnest teosest, millest kaks on maalitud aastal 2011 ja ülejäänud kaheksa tänavu.
Just nendel piltidel kehtib hoopis üks teine urbanistlik märgiteadus, kus Elken tegeleb «välitöödega» nagu tõeline antropoloog, püstitades küsimusi ning otsides nendele vastuseid linnaruumist.
Sümbolid ja käibefraasid tehiskeskkonnaga suhtluses, selle linnalikult väga planeeritud tõelise eluga, milles iga grafiti peidab endas kodeeritud salasõnumit.
Selline ongi Elkeni poliitilis-hüperrealistlik maaliline maailmavaade. Teine osa näituses avatakse Hobusepea galeriis 26. juunil.
Jaan Elken
«Tagasi hüperreaalsusesse 2»
Tallinna Kunstihoone galerii
Avatud 6. juulini