Riia avas KGB kongid

Riia avas KGB kongid. Foto: Mārtinš Otto

Seda Riia kesklinnas, Stabu ja Brīvībase tänava nurgal asuvat kuuekorruselist väikese torniga maja teadis nõukogude ajal iga lätlane. Sellele lähenedes vahetasid möödujad instinktiivselt tänavapoolt – nii hirmutav oli kõik sellega seonduv. Need, kes sinna õnnetul kombel sattusid, pääsesid parimal juhul välja alles tüki aja pärast, halvimal juhul aga jäidki sinna või lõpetasid Siberis.

Siin asus KGB, ametlikult Läti NSV riikliku julgeoleku komitee peakorter.

Esimest korda on see hoone nüüd Euroopa kultuuripealinna ürituste raames oma uksed avanud. Ja huvi on suur. Korraldajad arvasid, et selle lahtioleku alguses tulvab siia välisturistide mass, aga selgus hoopis, et veel aktiivsemad on riialased ise.

Ise juba muuseum

Majas on hulk ruume, mis tekitavad tugevaid emotsioone: ülekuulamiskambrid, kus vange küsitleti ja piinati; endine n-ö mahalaskmisruum, mille seinad olid kunagi kaetud kummeeritud riidega ja kivist põrandas oli vere äravoolu renn; keldrid, kus nõukogude võimu kõige karmimatel aastatel hoiti neljal ruutmeetril korraga üheksat inimest.

Veel tugevamad tunded valdavad aga kohas, kus tegelikult pole vaadata midagi. See ootab vaatajat ees päris ringkäigu lõpus, kui tõustakse keldrist maa peale tagasi ja jõutakse maja sisehoovi. Päike, pilved, tuul ja… vabadus minna ja jätta see sünge maja igaveseks selja taha. Sel hetkel on tunne, nagu omandaksid need lihtsad enesestmõistetavad asjad uue väärtuse – palju suurema kui enne.

Juris Viņķelis on üks neist ekskursantidest, kes on just astunud keldrist välja vabasse õhku – teist korda oma elus. Esimene oli siis, kui ta sinna üheksaks kuuks vangistati. Tema kuriteoks oli nõukogudevastaste brošüüride levitamine.  

«Täielik absurd,» hindab ta toimunut tagantjärele. «Ma olin siis 29-aastane arst, mul oli perekond. Mind pandi vangi lihtsalt mõne paberilehe pärast. Sellepärast see riik kokku kukkuski, et hävitas ennast ise oma absurdsusega.»

Vinķelis võttis ekskursioonile kaasa ka oma lapsed ja sugulased. Peaaegu kõik olevat samasugune nagu siis. «Siin oli minu voodi,» näitas ta kitsast kongi, «ja siin, teises ruumis, kuulati mind üle.»

Tõesti, hoone on unikaalne selle poolest, et suur osa sellest on säilinud autentsena. Ainult mõned videoprojektorid ja stendid, kus on kirjas selle maja sünge ajalugu, on lisatud. Ei remonti ega renoveerimist.

See maja on juba ise muuseum.

Keegi ei taha üürida

Korterelamuks ehitatud hoone sai valmis 1912. aastal, arhitektiks Aleksandrs Vanags. See natsionaliseeriti 1918. aastal ja siia asus Läti Vabariigi siseministeerium. 1940. aastal võttis maja üle nõukogude võim, 1941. aastal omakorda natsi-Saksamaa. Viimane rajas selle keldritesse ka väikese muuseumi – mõistagi propagandistlikul eesmärgil, et tutvustada «vabastatud» riialastele julmusi, mida venelased Lätis korda saatsid. 1944. aastal kehtestati taas nõukogude võim ja hoonest sai kuni Läti iseseisvuse taastamiseni KGB peakorter.

1990ndate alguses kolis hoonesse Läti politsei. Osa majast remonditi, aga keldrid jäid puutumatuks. Seal oli nii «halb aura», et isegi politseil oli psühholoogiliselt raske sinna siseneda, rääkimata sellest, et kasutada neid ruume vastavalt oma vajadustele. 2008. aastal kolis politsei aga majast välja ja jättis selle tühjaks. Sellest ajast peale on maja omanik – riigi kinnisvarafirma – otsinud sinna üürilisi, aga tulemuseta.

Selle hoone avamine tähendab inimestele midagi enamat kui lihtsalt üht Euroopa kultuuripealinna ettevõtmist, ütleb näituse kuraator Gints Grube. Eesmärk on ärgitada diskussiooni, mida tuleks selle paigaga ikkagi ette võtta. Või veel üldisemalt: mida tuleks teha selle perioodiga Läti ajaloos?

Sest asi pole mitte ainult selles majas. Siiani on saladuseks endiste KGB agentide ja informaatorite nimed. «On liiga hilja neid avalikustada,» arvab Juris Viņķelis. «Kui oleks 1991. aasta, hääletaksin selle poolt kahe käega. Nüüd me aga enam ei tea, kas see teeks head või vastupidi, hoopis halba.»

Tema argumendid, miks pole vaja KGB arhiivi avalikustada, on sarnased nendega, mis on esile kerkinud ka kõigis viimase 20 aasta jooksul peetud diskussioonides. Esiteks pole teada, kas see sisaldab kõiki andmeid. Näiteks on agentide arvuks pakutud ligemale 25 000, aga arhiiv sisaldavat vaid 4500 nime. Ülejäänu KGB kas hävitas või viis kaasa Moskvasse. Teiseks võivad dokumendid sisaldada ükskõik millise Läti elaniku nime – see ei pruugi tähendada veel agendiks olemist.

Siiski võttis Läti parlament mais vastu otsuse KGB arhiiv avalikustada, kuid alles pärast teaduslikku uurimistööd, mis peaks lõpetatama 2018. aastaks.

Kui arhiiv tõepoolest selleks ajaks avalikustatakse, ei kerki üles mitte ainult küsimus, mida sellise informatsiooniga peale hakata, vaid ka see, mida KGB üldse enesest kujutas.

Noored ei tea

Juba on üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kellele lühend KGB ei tähenda enam midagi. «Kui nad sisenevad sellesse majja, on nende esimene küsimus: «Mis see oli?»» ütleb Läti okupatsioonimuuseumi ajaloolane Rihards Pētersons, kes on ka üks hoones avatud KGB-teemalise näituse koostajatest.

Vastuseks selgitab ta tavaliselt, et igas riigis on asutusi, mille eesmärk on hoolitseda sise- ja välisjulgeoleku eest, nagu näiteks FBI. Kõige tähtsam on aga see, kas need asutused kaitsevad demokraatliku või diktaatorliku riigi huve. Nõukogude Liit oli diktaatorlik ja KGB oli midagi sellist nagu natsi-Saksamaa gestaapo.

«Kui ma seda niiviisi räägin, hakkavad nad tasapisi aru saama,» ütleb Pētersons.

Igal juhul on mitu Läti kultuuriasutust kokku leppinud, et sellesse majja tuleb KGB muuseum. Tõsi, esialgu on see küll veel ainult idee. Asi aga seegi.

Endine KGB maja

•    Asukoht: Brīvības iela 61

•    Avatud: 19. oktoobrini

•    Näitused: Läti okupatsioonimuuseumi väljapanek «KGB maja. Juhtum nr 1914/2014» ja viis rahvusvahelist kunstinäitust, mis on inspireeritud ajaloost

•    Piletid: KGB maja näitus on tasuta, ülejäänutele sissepääs 5 eurot, nagu ka ekskursioonile maja keldritesse

•    Täpsemalt: riga2014.org