Õnnesaare idüll

August Matthias Hagen «Talvemaastik. Suursaare vaade». Foto: Erakogu

Adamson-Ericu muuseumis avatud ülevaatenäitus «Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades» pakub maiuspalu maastikumaali austajaile. Sellist lummavat valgust, päikesetõuse ja loojanguid, uduseid hommikuid ja sumedaid suveõhtuid, värvikirevaid sügiseid ning talveöiseid virmalistemänge, nagu nendele maalidele on püütud, näeb tavaelus harva.

Näituse üks võrratumaid pilte on August Matthias Hageni 1839. aastaga dateeritud õlimaal «Talvemaastik. Suursaare vaade». See Soome lahes asuv saar on Eestile geograafiliselt lähim punkt, kus paljanduvad Skandinaaviale iseloomulikud võimsad graniitkaljud. Samal ajal kui Hagen saarel viibis, tõusis see geograafilise mitmekesisusega paik teadlaste huviorbiiti. Näituse kuraatori Kersti Kolli sõnul on Hagen hiljemgi korduvalt Suursaare elamusi lõuendile jäädvustanud.

Aga Soome lahe teises servas asuval Ahvenamaal on Eesti kultuuriloos eriline koht, sest see paik andis 1906. aastal oma loomingulisi impulsse kunstnikuteed alustanud Konrad Mäele, Nikolai Triigile ja Aleksander Tassale.

Tassa veetis Tuglase poolt Õnnesaareks nimetatud Ahvenamaal ka 1913. aasta suve koos kirjanik Tuglase ja skulptor Anton Starkopfiga.

Näituse kuraator Kersti Koll tunnistab, et mitmekülgselt andekas Tassa on talle erakordselt sümpaatne looja ning kindlasti on ka publikule rohkem avastamist väärt. «Ahvenamaaga on seotud Tassa kunstnikutee algus ning tema teine Ahvenamaa suvi jääb talle ka viimaseks kunstiloomingurohkeks perioodiks. Näitus annab hea ülevaate Aleksander Tassast kui hõrgust kunstnikust,»  kommenteerib Koll.

Tassa 1910–1913 valminud akvarellisarjas on põhjamaist virmaliste jõulist tulevärki, Ahvenamaa elegantsi, rahu ja idülli.

1906. aastal siirdusid Mägi ja Tassa saarelt Helsingi kaudu Pariisi, et reisida sealt edasi Norrasse, mis kujunes mitmeks aastaks Pariisis õppivate noorte eesti kunstnike suviste loomereiside sihiks. 1907. aastal jõudnud esimestena Norrasse Nikolai Triik ja Jaan Koort. Eelkõige skulptorina tuntud Koorti varasemad maalid pärinevadki seal talusulasena töötatud ajast.

Mõned tollal valminud natüürmordid on ka sellel näitusel eksponeeritud.

Olude sunnil pikemalt Norrasse jäänud Mägil oli see esimene kaalukas loomeperiood ning seal kujunes temast silmapaistev kolorist, kelle teostes lõõmavad, küütlevad ja värelevad värvid.

Näituse üks kütkestavamaid pilte on 1909–1910 valminud minimalistlik ja ääretult tundlik õlimaal «Lilleline väli majakesega».

Kolmas Ahvenamaa-kolmikust, Nikolai Triik, käis Norras kaks suve järgemööda. Paraku on tema seal loodud maalidest säilinud vaid «Dekoratiivne Norra maastik», mis on oma  värvilõõmas otsekui ood põhjamaisele loodusele.

Soome loodust on tunderikkalt ja lummava koloriidiga kujutanud Ants Laikmaa, kes avastas seal aastail 1907–1909 maapaos olles maastikumaali võlu. Pastellis «Vallinkoski» on kunstnik tabanud Põhjamaa erilise valguse ja kärestikus kobrutava vee jõulisuse.

Adamson-Ericu loominguteel on Soomel, kus ta käis isegi mitmel suvel maalimas, ja ka teistel Põhjamaadel oluline koht. Kõnealusel näitusel on eksponeeritud ülevaade tema Eestis olevatest Soome-teemalistest töödest.

Näitusel on Teise maailmasõja järgse Põhjala looduse kajastusi pagulusse läinud Karin Lutsult, Herman Talvikult, Eduard Olelt, Eerik Haamerilt jt. Raudse eesriide taha jäänud eesti kunstnike pilguheite Põhjala suunas esindavad Günther Reindorffi ja Richard Sagritsa tööd.

Sagritsa 1967. aastal maalitud «Kalaturg Helsingis» on pärit Hruštšovi sula-aastatest, mil Tallinna ja Helsingi vahel hakkas käima liinilaev.

Kuraator Kersti Kolli sõnul annavad näitusele kogutud maalid ettekujutuse, kuidas Soome, Rootsi ja Norra ning loomulikult võrratu Ahvenamaa loodus on paelunud Eesti kunstnikke eri ajajärkudel ning millise tähendusega on seal loodud teosed meie kultuuriloos.


Uus näitus

«Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades»

Kuraator Kersti Koll

Kujundaja Tiit Jürna

Adamson-Ericu muuseumis Lühike jalg 3

Avatud 17. augustini T–P 11–18