Suvised sirvimised: Suure Kommentaatori mahukas pärand

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Kodus lauanurgale tõusnud raamatute torn vajab revideerimist. Suvi on parim aeg sirvimisteks, et siis hiljem pikkade sügisõhtute saabudes süveneda.

See ei tähenda, et sirvitud raamat kuidagi teisejärgulisemaks kuulutataks. ­Kogenud lugeja tabab ka sirvides ära ühe või teise teose tuuma. Mõnikord kasvab sirvimine üle ennastunustavaks sisselugemiseks.

Võtan sellest raamatutornist kõigepealt Ilmamaalt «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud prantsuse kirjanduse ühe suurematest eestindajatest ja erudiidist lääne kirjanduse valgustaja Ott Ojamaa (1926–1996) artiklikogu «Armastus seaduslikus abielus».

Sellele saatesõna kirjutanud Ott Ojamaa õpilane ja kolleeg Jaak Rähesoo on nimetanud Ott Ojamaad Suureks Kommentaatoriks, pidades silmas Anatole France’i 7-köitelise teostevalimiku kommentaari, aga ka suurt hulka tutvustavaid artikleid, kaas- ja saatesõnu ning aastaid kestnud, Ott Ojamaale endale tülikana tundunud maailmakirjanduse lektori ametit Eesti erinevates kõrgkoolides.

«Kirjanduse õpetamine suusõnal on midagi loomuvastast,» on ta tunnistanud raamatule pealkirja andnud intervjuus ja kinnitanud emfaatiliselt: «Kole, kole on olla väliskirjanduse õppejõud Maarjamaal.» Lisan, et see intervjuu oli tehtud 1986, ajal, kui veel kehtisid maailma keelte uurimise kohta «võõrfiloloogia» ja maailmakirjandus oli «väliskirjandus».

Muheda olekuga, raamatuilma ja kabinetivaikust eelistavat armsalt eluvõõrast õpetlast meenutavast Ott Ojamaast räägitakse järgmist lugu. Nõukogude suletuses suurema jao oma elust elanud, pidevalt igasuguste ettekirjutuste ja dogmade vahel väikseimatki vaba vett otsinud Ojamaa jõudnud lõpuks oma tõlgitava kirjanduse päriskoju Prantsusmaale.

Kas see oli 1978. aastal Tammsaare 100. sünniaastapäevaga seoses, millest on jälg ka raamatus, või hiljem, pole tähtis. Korraldatud siis bussiekskursioon mööda Pariisi, näitamaks selle vaatamisväärsusi.

Aga Ojamaa istub bussi tagapingil, manustades prantsuse veini, väljumata ringsõidu ajal kordagi bussist. Küsinud kaaslased, et miks siis maestro nüüd võimalust ei kasuta näha en face kirikuid, losse ja monumente. Ojamaa poetanud vastuseks, et tal kõik see elavalt niigi peas, aga vaat Prantsusmaal parimaid prantsuse veine maitsta – seda võimalust tuli lakkamatult ära kasutada.

Ojamaa valitud artikleid läheb vaja eesti keeles enesestmõistetava koha sisse võtnud prantsuse klassitsismi, romantismi, aga ka nn uue romaani autorite (Nathalie Sarraute, Alain Robbe-Grillet, Michel Butor) ülelugemisel. Ain Kaalep on meenutanud, kuidas Ojamaa noorena tavatsenud kuulutada: «Minu õpetaja Stendhal ütleb, et…», ja sellele järgnenud tsitaat. Kui palju on täna meie keskel neid kirjandusetundjaid, kes söandavad end mõne suurmehe õpilaseks pidada, teades, et õpilane olla tähendab ka väärida õpetajat!?

«Suvised sirvimised» on uus rubriik, kus Rein Veidemann tutvustab väärt raamatuid.