Teet Kallase kaasteeliste galerii

Teet Kallas portreteerib raamatus «Mälestused. II. Inimesed» kolmekümmend kultuuritegelast ning niiviisi ühtlasi kolmekümne esimest – iseend. Fotol koos Mats Traadiga. Foto: Peeter Langovits

Teet Kallase uuest raamatust leiab Uno Lahe, Lennart Meri, Andres Vanapa, Sass Suumani jpt värvikad portreed.

Voldemar Panso kirjutas 1970ndatel raamatu «Portreed minus ja minu ümber». Olen seda toonud üliõpilastele näiteks kirjanduslikest portreedest par excellence. Eks loetagu üle seal avaldatud portreelugu Mikk Mikiverist – mõjub korraga eestkõne ja psühholoogilise vinjetina. Hugo Lauri kohta kirjutatu kannab alapealkirja «akvarellportree».

Teet Kallase 30 portreed tema «Mälestuste» II köites jagunevad samuti vinjettideks, akvarellideks, saržideks, aga ka erinevatest piltidest koosnevateks kompositsioonideks, nagu seda on üks raamatu mahukaim tekst, «Kakskümmend seitse hetke Mati Undiga». Viimane, muide, lõpeb puändiga: lugu kirjutades, 2006 – Undi surmast saab aasta – ilmub Kallase suvila akna taha Laulasmaal kollane kass (!). Nii saavad kokku «vaimude tund» ja «öös on asju».

Lugu Undist võib niisiis võtta ka novellina. Paljud tekstid on aga tõukunud järelehüüetest kolleegidele. Teisisõnu, aluseks on olnud nekroloog, millest hargnevad Kallase mälestused kokkupuudetest lahkunuga. Mõistetavalt on need siis kirjutatud stiilis «surnutest räägitakse vaid head». Või loobutakse üldse hinnangust, kui seda ei taheta esitada negatiivse märgiga. Näiteks on ta kirjutanud Uno Lahe surma puhul kirjanike liidu nekroloogi «põhja» ehk alusteksti. Ta tegi selle ära, aga ütles noorematele kolleegidele, et nemad pangu lõpulaused, sest tema on «hinnanguteks liiga nõutu».

Kallas on kolleegide portreteerijana üldse mõistataval või mõista püüdval seisukohal. Sellest tulenevad Kallase arutlustes n-ö tagasivõtted, küsimused, miks üks või teine talitas oma elus just nii, nagu ta talitas.

Kallase portreed on suurelt jaolt ka vested: autor on kogu aeg kohal, elades läbi oma suhetes portreteeritavaga ette tulnud olukordi. Kallase portreed on kindlasti ka portreed temast endast. Empaatia ja tänulikkus saadab paljusid portreid. Paul Kuusbergi puhul on see lausa pealkirjaks tõstetud, põhjus avatakse tekstis. Aga loetagu ka Kallase südamlikku mälestuslugu tema kunstnikust vennast, Olimar Kallasest.

Värvikad tegelased (juba mainitud Laht, aga ka Lennart Meri, Andres Vanapa, Sass Suuman) pälvivad värvikama kirjelduse. Mitmete puhul põimub elu- ja loomingulugu (Endel Tennov, Raimond Kaugver) tervikkujundiks. Kirjandusloolastel on ühe või teise ajastu kokkukirjutamisel mõndagi ammutada Teet Kallase galeriist. Ühtekokku on siin esindatud 30 inimest, paljud praegusele lugejaskonnale eksootilised varjud minevikust.

Asjata ei nimeta Kallas raamatu eessõnas portreteeritavaid tegelasteks ja kaasteelisteks. Viimastele on Jaan Kross pühendanud postuumselt ilmunud raamatu «Kallid kaasteelised II» (2008, esimene köide ilmus 2003). Kallase sõnamaaling Krossist («roostevaba töötahtega Tallinna vaim») kõrgub tema galeriis sama monumentaalsusega nagu klassik eluajalgi.

Teet Kallase galeriis ringi liikudes tabasin end ühtäkki mõttelt, et portreteeritavate elusaatuste ning nende loomingu kaudu avaneb ühtlasi Teet Kallase autoportree: uudishimulik, töökas ja abivalmis, mõõdukalt salliv, õiglase meelega, aga ka mees, kes tõmbab ligi igasuguseid lugusid, satub nende keerisesse, et seejärel need tagasi anda oma lugejaskonnale, mängulise fantaasia või absurdiga vürtsitatult.

Ja igal juhul, mõnuga jutustatud.

Teet Kallas

«Mälestused II. Inimesed»

 Faatum, 2014

382 lk