Manifesta 10 – katse olla diplomaatiline

Tänavuse Manifesta üks pilkupüüdvamaid töid – Thomas Hirschhorni «Abschlag».

FOTO: Olga Maltseva

Peterburis avati nädalavahetusel rahvusvaheline biennaal Manifesta, kus Eestist osaleb Kristina Norman.

Tänavust ja järjekorras kümnendat Manifestat võõrustas vahva linn Neeva kaldal – Peterburi, ürituse tsentrumiga Ermitaažis. «Kas sa tead, väike laps, mis see on?»  küsib ema laupäeva hommikul Ermitaaži ees väikeselt lapselt. Laps on veel sellises vanuses, et ei tea maailma asjadest suurt midagi. «Kuula nüüd palun hästi, see on Ermitaaž,» selgitab ema, «suurim ja võimsam kunstimuuseum me maal.»

Nüüd on tulnud üks tähtis kuraator Lääne-Euroopast Kaspar König ja võtnud endale ülesande panna see ajalooline verstapost suhestuma nüüdiskunstiga, selle kõige uuemaga, mille näitamiseks Manifesta 20 aastat tagasi loodud sai. Ülesanne, mis pole just liiga kerge. Manifesta sünniajad olid kunagi sellised, et külma sõja järel vabanenud Ida-Euroopa oli koht, mille poole pilgud pöörata, sest sealt tuli uus kunst, mida sünnitas vangistusest vabanenud kujutlusvõime. See kunst ei olnud ehk alati kõige uuem võimalike formaalsete kriteeriumide põhjal, piisas sellestki, et Ida-Euroopa varjatud pale oli nüüd läände lahti kistud ja eksootiline Teine võis märatseda.

Manifesta on tont, mis liigub mööda Euroopat ja külastab iga kahe aasta tagant just kunstimaailma marginaalsemaid paiku. Vaatamata sellele, et Peterburis asub üks maailma tähelepanuväärsemaid kunstimuuseume, Ermitaaž, on linn kunstimaailmas siiski marginaalne paik (vähemalt nii mulle targemad inimesed ütlesid).

Klassik sogab vett

Nõukogude minevik kummitas Peterburi Manifestat mitmel moel, millest väikseimaks ei saa pidada traumade turundamist, sellist mõnusat turvalist traumaturismi, väikest klaasitagust pilku teiste õnnetusele. Ehkki jah, nagu hästi teame, on need traumad nüüd vene praegusaja kõige suurema kunstniku Vladimir Vladimirovitš Putini poolt uuesti aujärjele tõstetud ja taaslavastatud.

Ermitaaži uude osasse nimega Kindralstaap oli kuraator König paigutanud särava plejaadi kaasaegse kunsti tippnimesid, nagu Bruce Nauman, Francis Alys, Joseph Beuys, Wolfgang Tillmans ja paljud teised, lõpetades või alustades vana Henri Matisse’iga, kelle kaasamine eriti nooremates huvilistes palju segadust tekitas.

Et mis mõttes Matisse, Manifesta on ikkagi oma aegade algusest olnud pühendunud radikaalse uue kunsti viljelemisele ja nüüd äkki mingi vanamees oma punaste piltidega ka mestis. See kõik võis jätta mulje nagu juhul, kui noored tahavad pidu pidada, aga keegi vanainimene on ka kampa löönud, kuulab, tunneb huvi, kipub rääkima – ühesõnaga, segab. Parem, kui teda ei oleks.

Ermitaažis pidada olema aga üldse suurim Matisse’i kogu maailmas ja kuna kuraatori lähteülesanne oli suhestuda ka muuseumiga, siis miks mitte kontekste ümber tõsta. Kaspar König pidada muide olema selline mees, kes ei kasuta e-posti. Saatnud talle e-kirja, jääb üle oodata ja loota, et vastus tuleb. Vastus tuleb aga mõne nädala pärast ja krüptilise sõnumiga postkaardil, mida tuleb dešifreerima hakata. Mees, kes võib endale lubada meie kiirel ajal sellist vigurdamist, võib ilmselt lubada ka Manifesta seinte Matisse’idega kinni löömist. Võib-olla selline ongi tagurpidine rokenroll.

Mõnus kompromiss

Ka võib Matisse’i kaasamine mõnele meenutada Manifesta poliitiliste ideaalide reetmist ja elevandiluust torni sulgumist, mida tänavusele sündmusele heitis ette näiteks Peterburi rühmitus «Tšto delat?», kes end selle tõttu ka ametlikult Manifestal osalemast taandas. Küll sisenesid nad omaalgatuslikult ja väljaspool programmi ning esitasid reede õhtul performance’i «Atlas on väsinud», viidates ilmselgelt Putinile. Suur kunstnik on oma suurest kunstist väsinud, tema pintsel ja lõuend on hõredaks kulunud. Keegi ütles selle samuti natuke kulunud olemisega performance’i kohta nii: «Selliseid asju tehakse südametunnistuse rahustamiseks, sest kõik ju teavad, et tegelikult toetab Putinit 99,9 protsenti venelastest.»

Ehkki mõne jaoks tundus Matisse tõeline hardcore, oli kuraator König liikunud võrdlemisi turvalist teed mööda ja jaganud näituseprogrammi kõikide võimalike kunstidistsipliinide vahel. Kohtas võimsaid arhitektuuriinstallatsioone, natuke vähem võimsaid arhitektuuriinstallatsioone, mastaapset videokunsti ja natuke vähem mastaapset videokunsti, mastaapseid maaliseeriaid ja natuke vähem mastaapseid maaliseeriad, suhestumist muuseumiga keldrist ja lae alt. Kerge poliitiline vine ujus ka läbi, aga niimoodi kergelt. Sama kergelt, kui on võimalik lusikaga sefiiritordilt ära napsata üks punane kirss.

Kuna Venemaal on geidele saabunud rasked ajad, ei olnud Manifestalgi sellest võimalik mööda vaadata. Kunagine Turner Prize’i laureaat, fotokunstnik Wolfgang Tillmans, kelle väljapaneku oli kuraator üles sättinud Matisse’i kõrvalruumi ja arvatavasti mitte juhuslikult, eksponeeris pilte oma Venemaa-reisidelt – teiste hulgas ähvardava olemisega, poolmilitaarseid sõnumeid kiirgavat õigeusu kirikut kui üht praeguse Vene võimu tugevaimat argumenti. Samuti sai näha Tillmansi ikoonilisi pilte vedelevatest riietest – nii et ärgu keegi arvaku, et vedelevad riided pole olulised, need on ühed olulisemad inimhinge mõõteriistad (ei ole irooniline). Kui 2009. aasta Moskva biennaalil tekitas Tillmans furoori pildiga gei-suudlusest, oli tema panus seekord pisut taltsam. Ei hakatud ikka inimesi liigselt närvi ajama.

Drag-queen’i-teemat arendas möödunud aastal tõelise rokkstaari kombel Bali saarel basseini uppunud Vladislav Mamišev-Monroe, kes oli pildistanud ennast Marilyn Monroena ja mitte lihtsalt Monroena, vaid Monroena Andy Warholi perspektiivist filterdatuna. Kuraatori poolt üks julgemaid samme, sest varem on selle kunstniku töid nähtud pigem väiksemates, nurgatagustes galeriides.

 Mehhikos resideeriv belgia kunstnik Francis Alys, kellel erinevalt Mamišev-Monroest on olenemata oma Manifesta töö iseloomust eluvaim sees, tegi Manifesta tellimusel  Ermitaažiga suhestuva «Lada Kopeika projekti». See kandiski kunstniku aega, mil ta soovis koos oma vennaga belgia kodanlikest kammitsatest põgeneda ei kuhugi mujale kui sovetliku «eksootilise Teise» rüppe.

Nüüd, aastaid hiljem ja natuke teistsugusel kujul, oli ta oma unistuse teoks teinud ja imaginaarne nõukogudeaegne road-movie VAZ 2101ga ehk kopikaga peaosas lõpetas oma maise teekonna otsasõiduga puule just Ermitaaži ees. (Vahemärkusena olgu öeldud, et ma ei ole ammu näinud nii palju vähem või rohkem mõlgitud esiotsaga autoronte tänavaliikluses seiklemas kui Peterburis.) Lömmis auto on ka üks 20. sajandi kunstiajaloo tõhusamaid metafoore – mõtleme siis JG Ballardi, Armani (mitte moekunstnik) või Jean-Luc Godardi peale.

Kõige tavalisema olme orgastiliselt arhitektuursest purunemisest rääkis šveitsi kunstniku Thomas Hirschorni töö, mis samuti rahvast suhtumise poolest kahte lehte ajas. Huviliste fotoaparaadid klõpsisid selle juures ehk kõige intensiivsemalt, sest oli, mida pildistada. Kuuekorruselise kortermaja fassaadi purunemine nägi efektne välja.

Nõukogudeaegse bardaki teemat käsitles kuulsate vene avangardistide-kontseptualistide, Tallinna kunstihooneski kunagi näitusega maha saanud Ilja ja Emilia Kabakovi soojaku-installatsioon, mille külgedele olid sätitud töövõite kujutavad sotsrealistlikud maalid.

Maalidel kujutati töövõite, kuid soojaku kõrval lebas kõige suvalisem olmepraht. Kuna veel avamispäevaks olid Manifesta põhinäitusel probleemid sellega, et töödel polnud silte, sest keegi oli kuhugi kaotanud ära kasti, milles olid kruvikeerajad, võis arvata, et ka Kabakovide töö just organisatoorse võimetuse tõttu kannatab. Aga ei, see käis töö juurde ja rääkis asjadest nii, nagu need on. Bussiga Venemaale sõiteski kohtasime teetöölisi, kes käsitsi teed panid, samas kui kopad ja muud inimese abimehed loiult seisid, justkui ei osataks või ei juletaks neid käima panna.

Ajad ei ole enam need

Põhiprogrammile lisaks võõrustas ja võõrustab Peterburi linn ka mitmesuguseid linnaruumiprojekte, milles loodetakse näha just seda tõeliselt uut kunsti, millest põhinäituse võrdlemisi turvalise oleku tõttu puudust tunti. Tagasiteel Peterburist Tallinna korüfeede jutte kuulates ja nende põhjal järeldusi tehes võisin mina kui esimest korda Manifestale sattunu mõelda, et asi ongi alla käinud ja hambaid kaotanud. EKKMi boss Anders Härm meenutas peaaegu heldinult 2004. aastal Ljubljanas toimunud Manifestat, kus skandaalsed vene kunstnikud Brener ja Schulz tegid sellise performance’i, mille tagajärjel kolm biennaali kuraatorit niimoodi tülli pöörasid, et omavahel pressikonverentsil demonstratiivselt ei suhelnud ja oli vaja suuri pingutusi, et üritus üldse edasi kestaks. «Oh, olid ajad,» ohkas Härm.

Eestlastest on tänavuse Manifesta põhiprogrammis Kristina Norman, kelle performance toimub Talvepalee ees 11. juulil. Sellest on juba jõutud rääkida kui plahvatusohtlikust. Teada on, et performance’il näidatakse Maidani väljaku jõulukuuske. Ülejäänu on veel saladus.

Manifesta 10 jääb Peterburis avatuks 31. oktoobrini.

Tagasi üles