/nginx/o/2014/07/02/3161465t1h4349.jpg)
Tallinna Kunstihoones avatud väljapanek «ornaMENTAALNE» peaks kõigi nende meelt muutma, kes siiani on pärandisse üleolevalt suhtunud. Tulge ja vaadake seda näitust, kuivõrd meie traditsioonile võib täiesti uues valguses moodsa sisu anda. Millist hingetoitu pakub professionaalsete kunstnike ja käsitöömeistrite ühine etteaste, tunnustab Aalto ülikooli teadur, kunstidoktor Kärt Summatavet.
«Juba rohkem kui sada aastat tagasi tegid Kristjan Raud ja Ants Laikmaa näitusi, kus koos professionaalsete kunstnike teostega eksponeeriti meie omanäolist käsitööd. Nüüd on samamoodi – ürgse ja tänapäevase kohtumisest sündinud kõrgel kunstilisel tasemel vormi- ja värvimängud pakuvad erakordse elamuse,» kiidab Summatavet. «Ma olen uhke, et «ornaMENTAALNE» avati enne laulu- ja tantsupidu, sest nõnda saame lähedalt ja kaugemalt saabunud külalisi ning meie oma lauljaid-tantsijaid rõõmustada. On ju käsitöö kunsti ja loovuse läte.»
Tunnustatud tekstiilikunstnik Anu Raud lisab, et kui mõelda laulupeo nimele «Puudutus» kui kujundile ja vaadata näitusele toodud sokke, kindaid, vaipu, siis kunstihoone saalides on tallel käepuudutusi ühe pika-pika kaubarongi täie mustikate korjamise jagu, rääkimata silma- ja südamepuudutustest.
«Näituse «ornaMENTAALNE» keskne idee on ornamendi loomine – autori soov teha oma tähendusväli, kus geomeetriliste, loodus- või tehismotiivide rütmilisel kordusel põhinev kaunistus sünnib ja kasvab või kaob olematuks,» tutvustab kuraator Monika Järg. «Soovisime näidata, et ornament ei ole pelgalt käsitöö pärusmaa, vaid ülimalt loominguline tegevus, mis eeldab tänapäevaste materjalide tundmist ja tehnoloogiate valdamist.»
Väljapaneku tuumiku moodustavad kutsutud osalejate taiesed. Kuraatorid otsustasid Ingrid Alliku, Urmas Puhkani, Elo Liivi, Tanel Veenre, Aldo Järvsoo, Mae Kivilo ning Silja Saarepuu ja Villu Plingi, Lylian ja Katariina Meistri senise loomingu põhjal, et nad võiksid «ornaMENTAALSE» idee raamides kasutada käsitööd kui algmaterjali, kui väljendusvahendit tänapäevase visuaalse kunstikeelega teoste loomiseks. Ornamendi sünniloo lahtikirjutamine kontseptuaalses keeles ongi selle grupi autorite lähtepunkt.
Teised kunstnikud, keda ornamenditeema ahvatles, pidid oma teos(t)ega näitusele konkureerima. Silmapaistvamad käsitööd valisid näitusele kuraatorid koos käsitööliidu esindajatega.
«Meie eesmärgiks oli esile tuua ornamendi – selle kultuuride, maade ja rahvaste vahelise silla – mitmesuguseid tähendustasandeid nii kunstis kui ka käsitöös, tekitada intriige ja vastandusi ning luua soodus pinnas valdkondadevaheliseks üksteisemõistmiseks,» kommenteerib väljapaneku peakorraldaja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu auesimees Liivi Soova.
«ornaMENTAALSE» ekspositsiooni võti on kujundus, kinnitavad kuraatorid Maasike Maasik ja Monika Järg. Kujundajad Malle Jürgenson ja Krista Lepland sisearhitektuuribüroost Laika, Belka & Strelka olid algusest peale protsessi kaasatud.
«Meisterlikkus on väljapaneku üks võtmekohti. Otsustasime, et see peab kumama kõigist asjadest, mida esitletakse,» avab kujundajate kavatsusi Jürgenson.
«Kui jõudsime otsusele, et teeme näitusesaalidesse päris valge põranda, hakkas kujundusmuster iseenesest tekkima,» meenutab Lepland.
Suures saalis toimub tinglikult külasimman, kus keset platsi laiutab Elo Liivi tohutu jonnipunn ning Tarmo Mäesalu hiigelsuure ümmarguse kootud vaibaga kaetud tantsuplats ootab jalakeerutajaid – ühe seina ääres rahvusmustrist inspireeritud rõivad ning teisel pool käsitööliste ja mainekate tekstiilikunstnike eri tehnikates seinavaibad.
Nii Raud kui Summatavet tõstavad esile kujundajate nupukat leidu: ühte tagumisse saali paigutatud hõbedakaevu, kuhu on peidetud uhked sõled jt ehted.
«Tänapäevases üheülbastunud, ühekordsete taldrikute maailmas peaks selline vääriskäsitöö, ilu ja mitmekülgsus viima külastajaid mõttele tarbida vähem, aga kvaliteetseid asju,» kutsub üles Anu Raud. «Kõik, kes peavad naabrinaise kootud asja paremaks kui jõuka firma toodangut, aitavad Eesti elu edendada ehk hoida oma kodu ja inimesi, pakkudes neile tööd. Paljuski on meie endi kätes, et maa ei jookseks rahvast tühjaks.»
Raua näitusel rippuv vaip «Pole kodus» – mis kujutab ukse ette pandud rahvarõivatriibulist luuda – kätkeb endas neid kurbi mõtteid. Samas tunnustab auväärne autor noorte kolleegide, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala vilistlaste loomingut, mis sobib kunstiga suurepäraselt kokku ning innustab külastajaid kandma rahvariidemustreis ja rõõmsavärvilisi rõivaid ka hallidel argipäevadel.
«Maailmas on rahvakunst ainulaadne ja sellest inspireeritud kunstiteosed kannavad meie kultuuri järjepidevust ja vaimset rikkust. Me võime uhked olla, et saame meisterlikku käsitööd ja kunstiloomingut esitleda näitusel, mille kujundus on samuti kunstiteos,» võtab «ornaMENTAALSE» kokku Summatavet.
Tarbekunstinäitus
«ornaMENTAALNE»
Tallinna Kunstihoones 27. juulini
:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)