Ideed on isiksustest tähtsamad

Vaatamata arhitektuurifestivali lõppemisele jääb Vilen Künnapu loodud «The River Bell» ehk jõekell Southwarki katedraali juhtide soovil püsti augusti lõpuni. Foto: Karel Polt

Pühapäeval lõppes Suur­britannia pealinnas rahvusvaheline London Festival of Architecture, kus esmakordselt esindas Eestit arhitekt Vilen Künnapu oma kohaspetsiifilise objektiga «The River Bell». Väikevorm loodi just arhitektuurifestivali jaoks Southwarki katedraali siseõue, mis asub Tate Moderni vahetus läheduses Thamesi lõunakaldal.

Vaatamata festivali lõppemisele on huvilistel võimalus jõekella vaadata augusti lõpuni, sest katedraali juhtide soovil jääb installatsioon Southwarki ette terveks suveks. «The River Belli» kui üht huvitavamat Londoni arhitektuurifestivali lõunakalda vaatamisväärsust tõstis sadade ekspositsioonide seast esile ka ajakiri Time Out.

Künnapu sõnul on «The River Bell» mõtteline jätk tema 2004. aasta kontseptuaalsele projektile «9 mandala templit Londonis, Thamesi jõel», mis oli arhitektuurinäituse «Greetings from London» osa. Arhitekti sõnul on ta viimastel aastatel uurinud süvitsi idamaade arhitektuuri ja traditsioone ning oma loomingus üritab ta idamaade filosoofiat läänemaailmale lähemale tuua.

Kuidas sündis «The River Belli» idee ning mida selle projekti teostumine Londonis nõudis?  

No siin tuleb ajas natuke tagasi minna, sest see kell on ühe suurema protsessi osa. Ütleme nii: kuus-seitse aastat tagasi toimus minu elus selline muutus, et läbi teatavate kannatuste, raskuste ja valude muutus minu elu spirituaalseks. Mulle avanes nagu mingi sisemine raamatukogu ning ka teadmised selle kohta, kuidas energeetiline maailm toimib.

Sellest tulenevalt muutus ka minu looming, hakkasin huvi tundma igaveste vormide, mandalal baseeruvate ehitiste, stuupade ja energiatornide vastu ning avastasin, et neid nimetatakse idamaades energiamasinateks. Nepalis arvatakse, et stuupade ümber kasvab isegi vili palju paremini, sest need mõjuvad energeetiliselt niivõrd soodsalt nii loodusele, inimestele kui ka loomadele.

Southwarki katedraal oma tornidega on ise kuldlõikel baseeruv energiaaparaat ning ma tegin siis oma aparaadi lihtsalt sinna alla, kasutades ära seda keskkonda. Esimesed visandid sündisid kiiresti, kuid mulle tundus, et see meenutas liiga stuupat, mis on idamaa kultuuri osa, mina aga tahtsin seda rohkem siduda kristliku kultuuri ja gooti arhitektuuriga. Siis tekkis see kella kujund ning roosaknast tuletatud ratas selle peal, mis on nagu pühapaiste. Sisuliselt see ongi kindlasse kohta tehtud kindel objekt.

Te olete õpetanud nii East Londoni ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Tehnikakõrgkoolis kui ka Tamkangi ülikoolis Taiwanis. Kas ida-lääne teljel avalduvad ka mõningad maailmavaatelised erinevused tudengite mõttemaailmas?

Kui rääkida idas mandalatest ja energiatest, saadakse sellest kohe aru, läänes veel aetakse silmad punni selle peale, aga idas võetakse asju väga loomulikult. Läänes on ka selliseid inimesi, aga arhitektide hulgas on neid vähe, sest arhitektide ego on reeglina väga tugev, mis tapab selle energia ära. Kui me hakkame vaatama maailma tervikuna, et kõik on kõigega seotud, siis see power läheb palju suuremaks. Nagu selle kellagagi – taheti, et ma paneks sinna sildi välja oma autorluse kohta, aga ma ei tahtnud mingit silti. Tähtis on, et see kell on seal, tähtsad on ideed, mitte isiksused.

Milline on arhitektuuri funktsioon saja aasta pärast ning kuidas võib välja näha tulevikulinn?

Alati on olnud kaks arhitektuuri – üks on energiamasinate, templite ja kirikute arhitektuur ning selle ümber tiirleb kõik ülejäänu. Vanasti oli linna keskel headest ja vastupidavatest materjalidest tempel, mille ümber ringlesid tänavad ja majad, mis aegamööda lagunesid. Valgustusajal aga öeldi, et inimene on jumal ning arhitektuur muutus seetõttu maiseks.

Nüüd peaks aga valgustusaja eelsesse aega tagasi pöörduma, et ikkagi hakataks kõrgematele jõududele looma, siis hakkab ka energia liikuma. Mina arvan, et see unustatud vana leitakse taas üles. Ei ole lihtsalt teisi võimalusi. Kui niimoodi edasi minna ainult valgustusaja filosoofiaga, siis näed, kuhu me oleme jõudnud, inimene on ise teinud, muudkui ise-ise ja lõpuks on ainult üks prügimägi järel. Tegelikult teevad aga kõrgemad jõud, nemad tuleb kaasata ning neilt tuleb abi paluda. Mina palvetan iga päev – kui ma midagi soovin, siis saadan palved välja ja reeglina alati vastatakse.

Palved on väga olulised asjad, sest kõrgem maailm jälgib meid ja on väga sõbralik ja alati abivalmis. Minu arust nüüd juba võib sellest rääkida, oli aeg, kus kardeti sellest kõnelda. Arhitekt Louis Kahn ei rääkinud sellest kunagi, aga nüüd on aeg edasi läinud ja ma julgelt ütlen selle välja. Ma ei tea küll, millise löögi ma selle eest saan, sest on olemas ka kurjad jõud, aga samas ma tunnen, et pean natuke avama ka oma teadmisi.

Mis on teie arvates tänapäeva globaalses maailmas kunsti roll, kas kunst peab peegeldama mingil määral ka oma päritolumaa kultuuri või pigem suhestuma maailmakultuuriga?

No siin on kaks poolust, miks ma kunsti armastan – ma väga hindan kunstnike vabadust, kunstnik on alati vaba, teeb, mis tahab ja ujub vastuvoolu. Aga kuna maailm hakkab tõesti muutuma holistlikumaks, siis selleks, et kõik hakkaks kõigega paremini koos töötama, peaksid ka kunst, arhitektuur ja kirjandus minema vaimse maailma teenistusse. Muidu jääb kunst kitsa ringi asjaks ja kaotab mõtte, aga kui ta tahab osaleda, peab kunst tulema vaimsesse maailma, kus on energiad ja igavesed väärtused. Praegu on maailmas oluline see ühildumine – kõik on kõigega seotud. Seda tehakse aga uuel spiraali astmel, me ei pea midagi kordama, me ei pea neid vanu asju maha joonistama või vanu mandalaid tegema – tuleb uued mandalad teha.

Kui uuesti teha, siis see hakkab tööle; kui me ainult kopeerime vana, siis ei ole see energia üldse tugev. Idee on kõige tähtsam – juba idee ise on energeetiline asi.