Laupäeval toimunud peresõbralikku Schillingut ei maksaks nimetada mitte «hipsterite laulupeoks», vaid pigem «hipsterite laste tantsupeoks».
Minireportaaž minifestivalist
8. juuli 2014, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pesamunade reaktsiooni järgi oli päeva populaarseim bänd Hispaania Extraperlo. Sarnaselt nende eelmise albumi produtseerinud El Guinchoga riietavad nemadki laiska popmuusikat päikselisse tropicália kastmesse.
Veidra paralleelina pakkus samasugust kergust ka plaati esitlenud supergrupp Jan Helsing. Shoegaze’ilik 90ndate kõlaga indie on omamoodi Eesti muusika kaubamärk. Põnev oleks muidugi näha sellist Jan Helsingi kontserti, kus nagu albumilgi astuks igas loos üles erinev solist.
Suur osa rahvast sõitis kohale alles Jeremy Jay ja teiste nimekamate välisartistide jaoks. Sellest on kahju, sest kodumaised Holy Motors ja Galvanic Elephants oleks väärinud ka nende kohalolu. Eriti Holy Motorsi pahaendelist post-punki kuulaks pigem kell kolm öösel higises pubis. Galvanic Elephants on aga märkamatult saanud nii vilunud bändiks, kes kannab suure lava ükskõik mis oludes välja – tantsima tulid isegi üle kümneaastased inimesed.
Endale soololava saanud Genkal on kogunenud hitte nii Toe Tagi, A-Rühma kui Oleg Kosjugini nime alt, rääkimata saatest «Laula mu laulu». Kuigi räppar ise avaldas kartust, et tunneb end Schillingul kui Argo Vals Eesti hiphopi festivalil, sai mees festivali kõige soojema vastuvõtu.
Vägisi peaesineja kingadesse astunud Merchandise täitis need väärikalt. Paras annus hedonismi, karismaatilisust ja – mis seal salata – The Smithsi tekitavad lootuse, et kui ansamblist kunagi tõeliselt suur nimi peaks saama, oli Eesti esimesi kohti, kus neid nõnda hinnati.
Festivali lõpetanud Id Rev esineb piisavalt harva, et iga kontsert oleks eelnevast täielikult erinev. Pungist postrokini liikunud kollektiivis kuuleb nüüd vokaali asemel pigem kergelt dub’ilikku elektroonikat, kohati läheb asi isegi päris rajuks kätte.
Schilling on festival inimestele, kellele päriselt festivalid ei meeldi – superstaarivaba, ühepäevane ja tsiviliseeritud.
Schilling
5. juulil Kilingi-Nõmmel