Õllesummeril näeb peaaegu-biitleid

Adam Hastings vale-Lennonina aktsioonis. Foto: The Bootleg Beatles

Õllesummeril biitleid näha ei saa. Sellest on kahju, sest siis oleks täna algava ürituse muusikafestivali maines kahtlejatel küll suu lukus. Laupäeval astub aga lavale parim asi pärast biitleid – nende tribüütbänd The Bootleg Beatles.

Juba 1980. aastast tegutseva jäljendajate pundi maine on teiste omasuguste seas kõrge ja esitusele tulevad hitid neliku algusaegadest luigelauluni. Postimees helistas John Lennoni jälgedes lavale astuvale Adam Hastingsile ja uuris, kuidas ühe tribüüt-Lennoni elu välja näeb.

Ma poleks kunagi arvanud, et intervjueerin John Lennonit. Kuidas te sellist ametit pidama sattusite?

Ma olin juba varem kitarrist ühes bändis, mis mängis biitlite laule. Ma nautisin seda nii palju, et otsustasin teha iseenda biitlite tribüütbändi, aga ma ei leidnud kedagi, kes oleks tahtnud John olla, nii et pidin ise temaks hakkama. Tuli välja, et mul oli õige soeng ja nii muutus see ajapikku täisajaga tööks.

Kuidas te John Lennon olemist harjutate?

Täidad oma koduse magamistoa peeglitega, paned video mängima ja jäljendad kõike, mida John teeb, üritades nii palju asju kinni püüda kui võimalik. Ainult pisut imelik on, kui su korterikaaslane sisse tuleb ja sind teolt tabab. Me harjutame ikka veel iga päev ja üritame inimesi, keda jäljendame, aina rohkem tundma õppida.

Oli siis John Lennon teie lemmikbiitel?

Mulle lihtsalt meeldisid väga biitlid, nii et ma isegi ei valinud lemmikut. Ma ei teeselnud kunagi, et olen üks neist, vaid tahtsin lihtsalt kitarri mängida. Ma ei ütleks, et mul on lemmikliige, aga ilmselgelt tekib ajaga tunne, et sa tunned enda jäljendatavat natuke rohkem, sest tead nii palju tema liigutustest ja käitumisest.

Kuidas te teiste biitlite jäljendajatega läbi saate? Kas teie vahel on ka konkurentsi või vaenu?

Jah, me vihkame neid kõiki (naerab). Tegelikult teeb suurem osa neist inimestest seda tööd, sest nad tõesti armastavad seda. Kui inimesed asja korralikult teevad, siis nad lihtsalt levitavad muusikat mängides oma armastust biitlite vastu.

Kas kunagi on juhtunud, et samas linnas on ühel ajal kaks The Beatlesi kontserti ja te peate publiku pärast võistlema?

Noh, me peame nendega lihtsalt enne kontserte võitlema ja võitja saab mõlemad kontserdid endale. (Muigab.)

Millist tagasisidet te päris biitlitelt saanud olete?

Ma olen bändis kõigest kolm aastat olnud, aga enne seda mängisid nad peol, kus oli ka George Harrison, kes oli väga sõbralik ja veetis oma jäljendajatega koos terve õhtu. Elizabeth II võimuloleku 50. aastapäeva pidustustel esinesid nii The Bootleg Beatles kui Paul McCartney. Tema oli muidugi õhtu suur staar ja saatis meile kirja, et me ei mängiks «Hey Jude’i», kuna ta tahab seda ise teha.

Mis on teie enda lemmik The Beatlesi album?

«A Hard Day’s Night», sest siis said nad tõeliseks bändiks ega jäljendanud enam teiste muusikat. See kõlab väga biitellikult.

Mida Tallinnas näha võib?

Üritame esitada midagi kõigest, algusest peale ja sisse mahutada nii palju hitte kui suudame. Vahetame kogu aeg oma välimust ja iseloomu, seega ei maksa imestada, kui mu juuksed maagiliselt kasvavad või põskhabe vuntsid välja vahetab. Loodetavasti on meie esinemine nagu kolm minikontserti, mis annavad tõetruu pildi, kuidas oli viibida biitlite kontserdil nende karjääri eri etappides.

Õllesummer

9.–12. juulini lauluväljakul

Peaesinejatena astuvad eri õhtutel peale Bootleg Beatlesi üles veel üles brittide Bastille (täna) ning Hurts (reedel). Homme vallutab pealava telesaate «Laula mu laulu» Õllesummeri versioon armastatud Eesti artistide osalusel.

Esinevad Koit Toome kavaga Jaak Joala loomingust, Smilers, Singer Vinger, Tanja, Svjata Vatra, Karl-Erik Taukar, Kali Briis, Junk Riot jpt.