Monoteater on välja mõelnud toote, mida rahvas vajab. Eelmisel laupäeval kogunes Rakvere linnusesse arvata paar tuhat inimest, kes ei pidanud paljuks täispileti eest 14 eurot välja käia. Loobusid laulupeo- ja jalgpalliülekannetest ning tulid vaatama elavat teatrit. Pettuma ei pidanud nad ka, Jan Uuspõld esines tuntud headuses. Riputas lavale ilmudes veidi maagilist tolmu ja publik oli tal kohe peos.
«Liblikad» on selles mõttes erandlik Monoteatri etendus, et Uuspõllule anti sedapuhku naispartner Piret Kalda, niisiis tegelikult stereoteater. Olgu öeldud, et partnerid ei ole selles etenduses kohe sugugi võrdsed. Uuspõld on juhtfiguur, jõuline ja maskuliinne, Kalda lasi end juhtida ja õpetada. See paistis selgesti silma nii Rein Paku kirjutatud tekstis kui lavalises tegevuses. Kalda oli kui lollike, keda Uuspõld õpetas elus ja teatris, näiteks reklaamilepingu eest õiglast tasu saama. Eriti koomiline oli, kui Uuspõld teatas Kaldale: «Näe, Piret, saidki Linnateatri august välja. Nüüd oled laval, sind vaatavad tuhanded inimesed!»
Etenduse tekst pole just eriline tuumafüüsika ega moodusta mingit läbivat lugu. Nagu püstijalakomöödiale kohane, esitatakse lühikesi sketše. Oma osa saavad Rootsi pankurid, eestlaste kärgperearmastus (jah, eestlased ei meenuta mesilasi mitte oma töökuse, vaid kärgede punumise hobi tõttu). Põhiosa on üles ehitatud igavanale teemale, mehe ja naise suhted. See on nii iidne jutt, et värskemaid nalju on raske välja mõelda, mitu kordub Uuspõllu varasematest monotükkidest. Aga Uuspõld on selles žanris meister, ta suudab ka kõige pikema habemega nalja vaimukalt ja veenvalt esitada. Aga kus Habemega Naine mängu tuleb, peaks ise vaatama minema, kõiki nalju ei saa reeta. Eraldi väärib märkimist kunstnik Mihkel Uba kostüümivalik, need lihtsad mustvalged Yini-Yangi ülikonnad koos vastavate täppidega sobisid teemasse ideaalselt.
Hea maiste piiridesse jäävad kooseluseadust puudutavad naljad, ilmselgelt on stsenarist seda soosival seisukohal. Kui vahetult enne vaheajale minekut tehti nalja meie nutitelefonisõltuvuse üle, mida publik heakskiitva naeruga kviteeris, siis poolaja väljakuulutamine paljastas meie tõelise olemuse. Suur osa publikust haaras oma taskuekraanid, et jalgpallimatši seisu kontrollida. Vaheaeg oli ka piisavalt pikk, et saaks rahus õlle- ja grillisabas seista. Publiku paremaks teenindamiseks oli kahel lava kõrvale seatud LED-ekraanil näha aeg, kui palju on aega meelelahutuseks ning millal tuleb taas teatrit nautima hakata.
«Liblikad» on heatasemeline ja kvaliteedimärgiga suvine meelelahutus. Nutma te seal ei hakka.
«Liblikad siseorganites ehk Armastus, mis päästab maailma»
Monoteater, osades Jan Uuspõld ja Piret Kalda, kirjutas ja lavastas Rein Pakk