On palav juulipäev täiesti tavalises Saaremaa taluhoovis Rahuste külas. Ringi jooksevad kanad, kass ja koer ning maja ääres istub tugitoolis räsitud välimuse ja veriste sidemetega mees, kes lähemal vaatlusel osutub Meelis Rämmeldiks. Ootamatult oksendab must kass murule karvapalli, tulevad kanad ja söövad tekitatud segaduse ära. Hoovi taga võpsikus filmitakse Eesti tippnäitlejatega Veiko Õunpuu uue filmi «Roukli» esimest stseeni.
Õunpuu uus film ootab hooandjaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roukli nime kannab iidne tammik siinsamas Õunpuu enda talu serval. Filmi sisust rääkides on nii näitleja kui ka filmilavastaja kidakeelsed. Ühelt poolt kõlab ümberjutustav sisu ise banaalsena, teisalt võib paljutki veel muutuda.
Hooandja tutvustusest jäi mulje, et ka filmitegijatele endile on kindel vaid Roukli tammik ja eskimote sõna iktsuarpok, mis tähendab ebamäärast ootusärevust, mis sunnib inimest liiga sageli välja vaatama minema, et ega keegi ei tule. Tegelikult film täielikult improvisatsioonil ei põhine.
Paindlikkus ja rahulikkus
Näitleja Lauri Lagle näitab 50-leheküljelist stsenaariumi, mille valmimisele on lisaks Õunpuule kaasa aidanud Taavi Eelmaa. «Stsenaariumi struktuur on selge,» ütleb Lagle, näitlejad ei tea aga veel, kes nende tegelased täpselt on või kas nad seda üldse kunagi teada saavad. Eva Klemets aga kinnitab, et tegu pole abstraktse looga, vaid jutustusega linnainimestest, kes sunnitult maamajja kokku sattuvad. «Linnas viibimine on võimatuks muutunud ühiskondlikel ja poliitilistel põhjustel,» viskab Klemets õhku intrigeeriva sisuvihje. «Algselt filosoofilised konfliktid muutuvad aktuaalseks,» selgitab Õunpuu.
Näitlejate jutust tekib tunne, et filmis on kergelt maaväliseid ja seletamatuid elemente. Ulmefilmiga siiski tegu pole: «Ka see puu siin on seletamatu tegelane, keset loodust stiihilises olukorras on kõik, mis su ümber toimub, suhteliselt seletamatu,» tõmbas Klemets paralleele.
Ei Lagle ega Rämmeld taha näitlejatele antavat vabadust uueks meetodiks nimetada. «See kõlab nagu mingi sekt,» ütleb Lagle. Mirtel Pohla sõnul on traditsioonilise filmitegemisega võrreldes põhiliseks erinevuseks paindlikkus ja rahulikkus. Ruumi on proovimiseks ja katsetamiseks. Paljuski tugineb selline lähenemine usaldusele.
Esialgu filmitakse Saaremaal järjest kaks nädalat, seejärel tullakse taas kokku augustis, kuid ilmselt jätkatakse kaadrite ülesvõtmist sügisel, võib-olla ka talvel. «Film on valmis siis, kui tekib terviku tunne,» selgitab Lagle. Õunpuu loodab, et film jõuab kinodesse järgmise aasta kevadhooajaks, kuid palju oleneb ka sellest, kas õnnestub koguda vajalik raha.
Õõvastav korrektsus
«Roukli» rahakott sõltub iserahastusplatvormi Hooandja üles pandud projekti edukusest. Eile keskpäevaks oli projekti toetanud 281 inimest kokku 11 712 euroga. Soovitud 15 000 euroni jõudmiseks on aega 14. juulini. Kas rahataotlemiseks vähem närvesöövaid viise ei ole?
Õunpuu sõnul on põhjuseks traditsiooniliste struktuuride loomingulisusele vastu töötav reglement.
«Stsenaarium analüüsitakse üksipulgi läbi, nagu oleks tegu juba päriselt eksisteeriva asjaga. Neid inimesi ei ole, kes oleksid võimelised analüüsima filme arengufaasis. Ma isegi veel ei tea, kuhu film täpselt tüürib, keegi ei tea. Loomingulist protsessi ei alustata kunagi lõpust,» ütleb Õunpuu.
Fondid aga üldjuhul just seda nõuavad. «Võib-olla ei ole kõik need mehhanismid loodud ennekõike bürokraatide töökohtade kindlustamiseks, aga süsteem on üles ehitatud juriidilisele korrektsusele ja see ahistab totaalselt kunstnikke,» ütleb Õunpuu, leides, et probleem on palju laiem kui lihtne aruandlus.
Abivalmis kohalikud
Hooandja annab ka puhta südametunnistuse – filmi toetavad inimesed, kellele see tõesti korda läheb. «Muidu peab alati süüd tundma, et tegu on maksumaksja rahaga ja rahvas ei taha näha mingeid esoteerilisi katsetusi,» tunnistab Õunpuu.
Omamoodi on tegemist liikumisega tagasi Õunpuu esimese filmi «Tühirand» valmimise aega. ««Tühiranna» tegemine oli meeldiv töö ja loomingulise tegevusena rahuldavam kui järgnevad filmid,» meenutab režissöör, kes toob uudse lähenemise ühe põhjusena ka «Free Range’i» valmimisega kaasnenud frustratsiooni.
Ükski filmis osalevatest näitlejatest palka ei saa. «Suvel teatrit tehes üritatakse ikka koos olla nendega, kellega tahetakse, ega ka suvelavastustes osalemise põhieesmärk ei ole raha,» mainib Klemets. Hooandja raha kulub tehnikarendile, muus ollakse väga tänulik kohalike vastutulelikkusele. Erinevalt teistest Õunpuu filmidest võetakse «Roukli» üles digitaalselt, mitte filmilindile.
Näitlejad elavad filmimise ajal ümberkaudsete inimeste taludes, kes on neid lahkelt majutama soostunud. «Kes saab anda kas või kaerahelbeid, annab neid. Ka mõtteline toetus on väga tähtis,» on Klemets tänulik.
«Roukli»
Lavastaja Veiko Õunpuu
Osades: Mirtel Pohla, Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Meelis Rämmeld, Eva Klemets ja Peeter Raudsepp.
Hooandjas võimalik toetada 14. juulini
https://www.facebook.com/rouklitammik