Badass Yuki teeb, mida tahab

Badass Yuki sinises valguses – selline näeb välja eesti popmuusika tulevik. Foto: Marko Pütsep

Badass Yuki on hetkel Eesti parim bänd. Neis on avarat pilku. Neis on seda, mida paljudes teistes tänapäeva bändides ei ole – karakterit ja karismat. Kui selliseid bände oleks maailmas rohkem, tekiks ilmselt vajadus taastada legendaarne briti muusikaväljaanne Melody Maker. Küsisime just uue plaadi «OPEN YOUR EYES TO THE LANDMASS» välja andnud bändilt mõned küsimused.

Muide, see plaat ilmus ainult vinüülina ja tiraažis sada eksemplari. Võib-olla seda poest enam ei saagi. Alguses vestlesime nende laulja Mart Aviga. Hiljem liitusid veel kitarrist Paul Sild ja trummar Aigar Vals.

Milline on Badass Yuki mission statement siin elus?

Mart Avi: Badass Yuki teeb, mida tahab.

Miks plaadi tiraaž on nii väike?

Mart Avi: See oli plaadifirma otsus. Eesti tingimustes võiks seda ehk pigem optimaalseks kui eksklusiivseks koguseks pidada.

Siit edasi küsimus, miks ainult vinüülil ja kas mingisugustel muudel formaatidel ka asi ilmub?

Mart Avi: Lähitulevikus võib loota, et album jõuab ka andmepilve ning mikrokiipidele.

Kuidas nii läks, et plaadi nimi kirjutatakse läbivalt suurte tähtedega?

Mart Avi: Ega sellise magnituudi ja ulatusega nimi kuskile magamistuppa või tikutopsi ju sugugi ei mahu. Kui hapnikku vajaka, võib ka lihtsalt «LANDMASS» öelda/kirjutada.

Tavaliselt, kui plaadid ilmuvad, muutuvad ka kontserdigraafikud tihedamaks. Kuidas teiega on? Meeldib teile üldse esineda?

Mart Avi: Kellele meeldib, kellel on närvid läbi! Tõsi, sel poolaastal oleme seoses plaadi ilmumisega tavapärasest rohkem kontserte andnud.

Mis peale Badass Yuki plaadi veel hetkel muusikamaailmas huvitavat toimub?

Mart Avi: Uuest muusikast otsin ideaalpoppi ja veidrikke. Olemuselt ehk juba möödunud aegadesse kuuluv bändiformaat elab üle raskeid aegu. On jõuke, kes ootavad valget laeva – uue lipukandja saabumist. On konformistlikke mugandujaid. On dissidente, kes klopsivad kõikjal saadaval oleva informatsiooni põhjal kokku aegadeüleseid vinjette, mis õigupoolest kuhugi ei kuulugi. Kokkuvõttes – ülbeid ja lahedaid bände on alati liiga vähe!  

Paul Sild: Viimased paar aastat olen põhiliselt keskendunud värsketele plaatidele. Meeldiv on avastada asju noise’i, drone’i ja ambient’i maailmades ning tõdeda, et ka žanrites, kus on lihtne asju kergekäeliselt ja läbimõtlemata teha, suudetakse veel uuenduslikult mõelda.

Aigar Vals: Kullaaugu talu festival!

Kui ajamasin oleks, siis kas külastaks minevikku – millist aega, perioodi, kohta – või tulevikku?

Mart Avi: Suunduksin tulevikku, mis oleks võimalikult vaba mineviku varjudest. Näiteks aastasse 800 000. Tahaks kuulda uuesti formuleeritud vastuseid inimkonna suurtele küsimustele, tahaks näha, mida see aeg toodab ja tarbib. Lootes, et ei leia eest surnud maailma.

Paul Sild: Läheksin 150 aasta kaugusesse tulevikku, mil peaks olema selge, kas maailm on küberpunk, sümbioos looduse ja valgustunud inimese vahel või kolmas, jube variant.

Aigar Vals: Sooviksin rännata minevikku, eemale digitaalsest maailmast.