/nginx/o/2014/07/13/3201295t1he0f3.jpg)
Monty Pythoni uut ja viimast lavastust «Üks läinud, viis veel» näeb Eestis vaid ühel korral ja sedagi kinos.
Mitte keegi ei oodanud Monty Pythonit lavale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige vähem uskusid taas lavale jõudmisesse Püütonid ise, sest viimased 25 aastat on nad kinnitanud, et ei esine enam kunagi koos. Aga kulukate lahutuste ja kohtuasjade tõttu, millele lisandub Eric Idle’i väsimatu energia, on üliandekas grupp taas ühinenud. Nad vannuvad, et pärast seda on kõik, viimne täringuvise, lõpp, finito, lavalt lahkumine, viimane hüvastijätt, aitab. Põhjuseks pole pensioniiga, vaid neil kõigil on oma filmid, raamatud ja telesarjad, millega edasi töötada.
Monty Pythoni uus lavastus «Üks läinud, viis veel» on neile üle 30 aasta esimene, kusjuures Suurbritannias lavalaudadele astumisest on möödas pea 40 aastat. Kõik algas ühe etendusega Londoni O2 Arenal, mille 15 000 piletit müüdi välja vähem kui minutiga, laienes siis viieks sõuks, mille kohad osteti tunniga, kuni lõpuks nõustusid mehed esinema kümme korda. Agentuurid üle maailma tahtsid lavastusõigusi endale, aga Michael Palin pani sellele plaanile jala ette. Muide, Terry Gilliam amputeeris Pythoni kaubamärgiks saanud Cupido jala Agnolo Bronzino 16. sajandi meistriteoselt «Veenuse ja Cupido allegooria».
Selleks et mustmiljoneid fänne rõõmustada ja muidugi veel rohkem raha teenida, jõuab viimane etendus 20. juulil otseülekandes 1500 kinoekraanile 39 riigis, muuhulgas ka Tartus ja Tallinnas. Pressikonverentsil selgitas Eric Idle, et uus lavastus kasutab vanu materjale telesaadetest ja filmidest, kuid on pakendatud suuremahulise muusikalina koos laulude, tantsu ja ilusate noorte inimestega, et «heastada kortsus vanureid, kes esitavad vanu sketše».
Kuigi Monty Pythoni eelkäijateks olid mitmed raadio- ja telesaated, algatas revolutsiooni anarhiline ja sürreaalne aastatel 1969–1974 eetris olnud «Monty Pythoni lendav tsirkus», mis oli minusugustele õpilastele kohustuslik vaatamine.
Pentsikule huumorile lisaks panid vihjed kuulsatele artistidele ja filosoofidele, kellest me küll palju ei teadnud, aga vähemalt olime kuulnud, meid end targana tundma ning paljuski võimuvastane sisu sobis hästi meeleavalduste ja new age’i aja vaimuga. Kujutage ette mu õudust, kui kolisin 1970. aastal ülikooli pärast Kesk-Inglismaale ning istusin kõrgete ootustega teleka ette, ainult selleks, et avastada, et kohalik BBC ei näidanud Monty Pythonit. Python oli eetris ajal, mil regionaalne BBC võis otsustada mõne saate asendamise hämmastavalt igava kohaliku toodanguga.
Ilmselt leiti, et Monty Python on provintsipubliku jaoks liialt solvav ja veider. Või olid Terry Gilliami peenelt nilbed animatsioonid kohaliku BBC memmekatele liig.
Monty Pythoni kontseptsiooni mõju on olnud mõõtmatu. On huvitav märkida, et raamatu «Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas» autor Douglas Adams kaaskirjutas ühe viimase hooaja sketši ning ka tema võrratu ulmekomöödia on laenanud Püütonitelt oma ebaloogilisuse ning anarhia ja sürrealismi abil muundatud igapäevastseenid.
Adamsi kaasamine on indikaator, et Monty Pythoni meeskond jõudis oma telerännaku lõppu. Isegi külaliskirjutajatega jagus materjali varasema 13 saate asemel vaid kuueks ning ükski neist ei olnud nii meeldejääv kui varasemad. Kolmanda hooaja järel lahkunud John Cleese tahtis seda teha tegelikult juba pärast teist ning ehk see oligi surmahoop Monty Pythonile televisioonis.
Pealkiri «Üks läinud, viis veel» viitab Graham Chapmanile, kes suri 1989. aastal 48-aastasena vähki. Kuigi Chapman on nimetatud kaaskirjutajaks, ütles Cleese: «Chapman võis küll idee mootoriruumi tuua, kuid ta ei suutnud kunagi olla mootor.»
Siiski nõustuvad Cleese ja teised, et Chapman oli seltskonna parim näitleja, mida tõestavad tema peaosad kahes Monty Pythoni filmis. Etenduses kasutatakse ka kaadreid Chapmanist.
Püütonitelt küsiti, kuidas nad kavatsevad treenida kümneks etenduseks, mis nõuavad kiiret kostüümivahetust ja meigivärskendust. Idle, kellel seljataga korralik muusikateatrikogemus «Spamaloti» aegadest, tegeleb kõndimise ja mägironimisega, et kindlustada muusikaliks vajalik sitkus ja vorm, kuid teised polnud end ette valmistanud – saavad nad üldse hakkama?
Probleemne oli kuluka uuslavastuse kindlustamine juhuks, kui üks viiest 70. eluaastases näitlejast surema peaks. Soovitatud lahenduse korral peaks kindlustusfirma maksma vaid siis, kui sussid viskaks püsti lausa kaks Püütonit, kuna ühe õnnetuse korral saaks etenduse muuta austusavalduseks lahkunule.
Mina soovin neile kõigile veel palju loomingulisi aastaid – Monty Python ja järgnevad sooloprojektid on ülemaailmsesse lustlikkusse andnud tohutu panuse.
«Monty Python Live (mostly)»
20. juulil kell 21.00
Tartu kinos Ekraan
Tallinna kinos Coca-Cola Plaza
Praegune Monty Python:
John Cleese, Terry Gilliam, Eric Idle, Terry Jones ja Michael Palin