Patti Smith: missioonitunnet peab olema
Vaata videot

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Patti Smith sel kevadel esinemas Marokos Casablancas maailmamuusika festivalil.

FOTO: Abdeljalil Bounhar

«Pungi ristiema» esineb 21. juulil Tallinnas Nordea kontserdimajas.

Patti Smithi kohta kõlbab öelda ikoon. Ta on 20. sajandi üks suurkujusid – laulja, bändijuht, luuletaja ja kunstnik, kelle esimest plaati «Horses» (1975) peetakse rokiajaloo üheks tähtsaimaks ning kelle autobiograafia «Just Kids» pälvis 2011. Ameerikas sealse aasta ühe tähtsaima kirjandusauhinna National Book Award. Tunnistan, et eks ma ikka natuke pelgasin intervjuud Patti Smithiga, nagu peljatakse kedagi, kes on isiklikult seisnud nii tähtsate kultuurisündmuste ristumispunktis, keda on otseselt puudutanud ajalugu ja kes on seda vastu puudutanud. Esialgu võib ju mõelda, et hakatakse rääkima monumendiga – suure ja suletuga. Patti Smithi turnee oli intervjuu toimumise ajaks jõudnud Pariisi ning laulja suhtlusviis monumendist väga kaugel.

Kuidas eile Pariisi esinemine läks?

Hästi. See ei olnud rockshow, seal oli poeesiat, improvisatsiooni jne, hästi kodune meeleolu valitses. Eriline kontsert muuseumis, ütleme siis nii.

Olete te varem ka selles kohas esinenud?

Olen. Esinemine toimus Cartieri Fondis. Tegin seal 2008. aastal suure kunstinäituse, väiksemaid esinemisi on varemgi olnud. See koht meeldib mulle. (Sõna «meeldib» ütleb Patti Smith kuidagi eriti selgelt, puhtalt ja veendunult.) Sealne rahvas oli mu näituse suhtes väga toetav.

Meeldib teile tuuritada, see kõik võib olla vist üsna väsitav?

Mulle meeldib ringi reisida ja kohti näha – tutvuda linnade arhitektuuriga, inimestega. Tore on leida ka uusi kuulajaid. Leidub ka kohti, mis on muidugi erilised lemmikud. Näiteks Viinis üks squat’i-laadne koht, mis asub vanas tööstushoones. Seal on mulle alati meeldinud mängida. Samuti on mulle alati meeldinud Kristiaania Taanis või Roundhouse Londonis. Neis kohtades olen mänginud alates 70ndatest. Eestis ei ole ma varem esinenud, nii et olen üsna elevil. Huvitav on tulla uude kohta, tutvuda selle tänavatega, saada teada, mida inimesed mõtlevad, milline muusika neile meeldib jne.

Milline on teie lemmiklinn Euroopas?

See on raske küsimus, sest mulle meeldivad erinevad linnad erinevatel põhjustel. Viin meeldib väga; Milano, sest mulle meeldib La Scala ooperimaja; Ida-Saksamaa, kohad, millest kirjutas Thomas Mann. Meeldivad kohad, mis on kuidagi kultuuriliselt huvitavad. Inglismaal meeldib käia, kuna minus voolab inglise verd. Meri meeldib, rannikuäärsed kohad. Vahel meeldib mulle mõni koht näiteks sellepärast, et seal on mõni meeldiv kohvik. Londonis meeldib käia ka näiteks sellepärast, et seal näidatakse televiisoris tõesti suurepäraseid detektiivisarju. Vahel võtan Londonisse sattudes õhtul aja maha, tööd ei tee, passin hotellis ja vaatan detektiivisarju, sest neid sarju mujal ei näe.

Tallinn on samuti mereäärne linn.

See on hea uudis (naerab). Kui küsiksite mult, milline on mu lemmik abstraktne koht maailmas, siis jah, see on alati meri. Ma armastan merd.

Tegelikult oligi plaanis küsida. Nii et aitäh vastuse eest. Teie viimane album «Banga» ilmus kaks aastat tagasi. Kui palju te kontserdil just selle plaadi lugusid esitate?

Palju. Eestis teen tõenäoliselt rohkem lugusid «Horsese» ja «Easteri» pealt. Kindlasti esitan ka «Banga» lugusid. Uude kohta minnes püüan inimestele pigem vanematest plaatidest aimu anda. Vahel tahetakse esmakohtumisel vanemaid ja kindlamaid asju kuulata.

Leidub juhtumeid, kus artist väga ei taha oma vanematest asjadest kuulda ja neid esitada. Teie siis nende hulka ei kuulu?

Ei-ei. Mulle väga meeldivad mu vanemad plaadid. Kui esinen, teen seda ju inimestele ja mõned tahavad just neid mu vanemaid asju kuulda. Ma ise samuti, kui lähen kontserdile, tahan kuulda mõnd vanemat Rolling Stonesi või Bob Dylani lugu, nii et olen selles osas samasugune kui kõik teised. Katsun enne kontserti mõelda, millist lugu inimesed kuulda tahavad – kas nad võiksid tahta midagi «Horseselt», «Because the Nighti» või «People Have The Powerit»? Ja eks ma siis nii ka talitan. On juhtunud ka, et olen küsinud inimestelt tänaval, mida nad kuulda tahavad, ja siis olen selle järgi kava kokku pannud. Kui inimesed näiteks Eestis ulataksid mulle kava, mida nad kuulda tahaks, püüaks ma neid lugusid ka kontserdil teha. Meil ei ole tulevärki ega muid vigureid, oleme vanamoeline rock’n’roll-bänd, torkame oma juhtmed stepslisse ja mängime. Kui keegi juhtub kontserdil hüüdma, et tehke nüüd hoopis seda lugu, võib nii ka minna.

Millal uus Patti Smithi album tuleb?

Üritan selle kallal pärast turneed tööle hakata. Järgmisel aastal saab «Horses» 40. Loodan selleks ajaks ka uue plaadiga maha saada. Tegemist on palju olnud. Suurem osa ajast on kulunud raamatu kirjutamisele ja esinemisele. Nii et ehk sügisel ja talvel leiab mahti.

Te kirjutate praegu raamatut?

Kui päris aus olla, siis isegi kahte (naerab). Esimene on selline hämaram asi, nii et selle kohta ma praegu väga midagi öelda ei oska, teine aga on omalaadne õde «Just Kidsile». See räägib pigem mu bändist ja selle arengutest ja sellest, kuidas üks või teine lugu sündis.

Mõni aeg tagasi levisid kuuldused, et kirjutate ka detektiivilugu.

Tõsi. Töötan ka praegu selle kallal, aga asi edeneb aeglaselt. Võib-olla ma leian Eestis mõne koha, mida mu detektiiv võiks külastada. Reisides katsun alati mõelda, kas see võiks olla koht, kuhu mu detektiiv võiks sattuda. Kas siin leidub mõni hotell või kohvik, kus tegevus võiks toimuda?

«Just Kidsi» meie poodides hetkel enam võtta ei ole, see on vähemalt ajutiselt ära ostetud. Usun, et paljud, kes teie kontserdile Tallinnas tulevad, on seda ka lugenud. Eesti keelde seda küll kahjuks tõlgitud ei ole.

See on muidugi suur au. Kui keegi tõlkida tahab, siis loomulikult, see oleks väga tore. Aga see raamat on minu jaoks jätkuvalt oluline ja haakub ka mu muusikaga palju. Kuna ma Eestis pole käinud, on see üks mu turnee kõrghetki. Loodan kohtuda inimestega, kirjutada raamatutesse või plaatidele – ühesõnaga teha, mida rahvas tahab.

«Just Kids» võitis National Book Awardi ja on üldse pälvinud igas mõttes suurepärast vastukaja. Tuli see teile ka üllatusena?

Tuli küll. Kirjutasin selle, kuna lubasin Robertile (Patti Smithi esimene abikaasa, fotokunstnik Robert Mapplethorpe, kellega koos elamisest ja kasvamisest raamat pajatab – J. A.), et kirjutan. Tegelikult ta palus üks päev enne surma, et ma selle kirjutaks. Seetõttu oli seda väga raske ka kirjutada. Arvasin, et sellest võiks tulla kõige rohkem selline kultusraamat. Poleks aga kunagi uskunud, et läheb nii, nagu läinud on. Praeguseks on seda müüdud üle miljoni eksemplari ja tõlgitud 43 keelde. See on olnud kaugelt populaarsem kui mu plaadid.

Kui te midagi teete – on see siis muusika, kirjandus või kunst –, kas te tunnete ise ära, et vot, nüüd on õnnestumine, või kujundate arvamuse vastavalt sellele, mida teised arvavad?

Teiste arvamusi on alati tore kuulda, aga esimene arvamus peab ikka olema su enda oma. Peab olema piisavalt enesekindlust ja eneseusku, ehkki aeg-ajalt võib see olla raske. Igaüks peab kõigepealt ise olema enda kriitik ja keegi, kellele su töö meeldib. Loomulikult olin väga õnnelik, kui sain National Book Awardi ja loomulikult mulle meeldib, kui tullakse ja öeldakse, et meile meeldib see, mida sa teed. Aga kõigepealt teen ikka asju, mida ma kõige paremini oskan. Kui ma poleks millegagi rahul, siis ma seda välja ei annaks. Välja annan midagi siis, kui tunnen, et see oli nüüd parim, mida suutsin. Kirjutan palju, aga enamikku sellest pole ma kunagi avaldanud, samuti on laule, mida pole kunagi salvestanud.

Te olite Barack Obama esimese presidendikampaania ajal tema suur toetaja. Kuidas tal teie arvates läinud on, kas ta on ootustele vastanud?

Pigem oleks ma sel korral pooldanud presidendina Ralph Naderit, arvan, et ta oleks olnud parem (Nader kandideeris 2008. aastal sõltumatu kandidaadina – J. A.). Obama on inimesena suurem, kui ta on seda olnud presidendina. Tema valimine oli Ameerika jaoks ajaloolises mõttes muidugi väga oluline. Valida mustanahaline, sest rassilise võrdsuse mõttes oleme me ikka ajast väga maas. Kuid ma ei arva, et Obamal oli presidendiametiks veel piisavalt kogemusi. Ta ei ole olnud halb, kuid mõnevõrra ebaefektiivne. Osalt võib selle ajada ka vabariiklaste tugevuse ja kurjuse kaela. Kurjuse selles mõttes, mida Bushi kabinet jättis Obamale lahendada – Iraak, Guantanamo Bay jne. Aga Obama ei ole kindlasti olnud sellel kõrgusel, mida talt oodati.

Kas Ameerika Ühendriigid on praegusel ajal hea koht, kus elada?

Selge on see, et inimeste rumalus põhjustab maailmas kannatusi. Me saastame oma keskkonda ja oleme ahned. Samuti on Ameerika väga ahne. See on väga kurb, kuidas meie suurkorporatsioonid võtavad Lõuna-Ameerikas indiaanlastelt maid, et teha limonaadi, mis on tervisele kahjulik. Mõned Ameerika linnad, nagu Detroit, on pankrotis (Patti Smith elas üle kümne aasta oma perega Detroitis ning tema abikaasa ja laste isa Fred «Sonic» Smith oli legendaarse Detroiti rock-bändi MC5 kitarrist – J. A.), kuid samas on meil mõned maailma rikkaimad inimesed. Ma pole paljude asjade üle õnnelik, mis meie maal toimub, kuid samas ei ole ma õnnelik selle üle, mis maailmas üldse toimub. Kuid olen optimistlik, et saan teha omi asju, olen õnnelik oma laste üle ja selle üle, et mul on lapselaps.

Kui paljude te nüüdisaegse muusikaga kursis olete, mida iganes see siis ka tähendab?

Põhiliselt kuulan ikka vanemaid asju – on see siis Jimi Hendrix, Puccini või Wagner. Mu poeg ja tütar mõlemad tegelevad muusikaga, nii et nende ja nende sõprade tegemistega olen ka kursis. Vahel satub mõni suurepärane laulja tegutsema, nagu Amy Winehouse või Adele – mulle on meeldinud nende hääl. Mingis mõttes pole ma toimuvaga väga kursis ja tõsi on, et ma ei hoia enam muusikatrendidel niivõrd silma peal kui nooruses, küll aga olen ma alati püüdnud uusi bände julgustada.

Vahel kurdetakse, et isiksusi on kultuuris vähem kui vanasti. Mida sellest arvate?

Kultuur on muutunud. Elame kultuuri mõttes väga demokraatlikul ajal. Muusikat on igal pool palju, kuid kahjuks tehakse palju muusikat ka sellepärast, et tahetakse olla rikkad ja kuulsad. Missioonitunnet ei ole. Näiteks Jimi Hendrixi tegi suureks ka see, et tal oli missioonitunne, tal oli nii poliitiline, poeetiline kui vaimne missioon, tema ainus eesmärk ei olnud saada rikkaks ja kuulsaks. See tegi ta ka huvitavaks. Kuid me elame avatud väljal – kui keegi on kuskil, kellel on karisma, intelligents, energia, midagi öelda, isegi lahe välimus, siis nende jaoks on ruumi küllalt, et esile tõusta.

Patti Smith

•    Andnud välja 12 stuudioplaati, millest olulisimad „Horses» (1975), «Radio Ethiopia» (1976) ja «Easter» (1978)

•    Avaldanud luulet ja tegutsenud kunstnikuna

•    2005 pälvis prantsuse kultuuri propageerimise eest tähtsa Prantsuse kunstide ja kirjanduse ordeni

•    2007 kuulutati Rock’n’Roll Hall of Fame’i liikmeks

Tagasi üles