Täna saab Viljandimaal Karksi ordulinnuses avalöögi XXIII rahvusvaheline folkloorifestival Baltica, mis toob viieks päevaks kokku rahvakunstihuvilised Virust Võruni, lisaks külalisi Lätist, Leedust, Soomest, Itaaliast, Küproselt, Portugalist ja Mehhikost.
Festivalile panid aluse Eesti, Läti ja Leedu rahvakunstihuvilised kakskümmend kolm aastat tagasi, Eestis toimub festival kaheksandat korda. Baltica eesmärk ei ole ürituse kunstilise juhi Ingrid Rüütli sõnul aastatega muutunud.
«Eesmärgiks on ikka pärimuskultuuri ajalooliste paikkondlike traditsioonide edasikandmine ja nende tutvustamine tänapäeva inimestele,» selgitas Rüütel. «See, et üldse korraldame Balticat, on meile suur tunnustus.»
Rüütli sõnul sündis Baltica 1985. aastal Eestis peetud Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsioonide Nõukogu (CIOFF) aastakongressil. Organisatsioonil on UNESCO konsultatiivstaatus ning see ühendab 71 riiki üle maailma.
«Toonase aastakongressi raames Lahemaal aset leidnud folklooripeol esinesid meie rahvakunstiansamblid – nähti, kui elav, ehe ja autentne on meie folklooritraditsioon ning tehtigi kolmele Balti riigile ettepanek hakata koos folkloorifestivali korraldama,» kõneles kunstiline juht.
Ühendav rahvakunstipidu
Rüütli sõnul on Baltica just seetõttu eriline, et kolm Balti riiki seda ühise strateegia alusel korraldavad, samuti keskendutakse ajalooliselt autentsetele vormidele ning paikkondlikele iseärasustele – festival ei leia aset mitte ainult pealinnas, vaid läheb laiali üle kogu maa.
«Baltica põhimõtteid me muuta ei tahagi, sest see on üldse üks väheseid festivale, mis püüab esitada ehedaid vorme, mis muidu unuksid hoopis – enamik rühmi esitab näiteks uut koreograafiat, uusi rahvamuusikaseadeid.
See kõik on tore, ent kui poleks seda autentset ja ehedat, poleks ka nii häid seadeid ja töötlusi,» kõneles Rüütel, kelle sõnul kippus just ehe rahvakunst vahepeal kaduma ning seda võis kohata vaid Kihnus ja Setumaal.
Laul ja liikumine
«Nüüd on asjad hakanud liikuma paremuse poole – Balticale kandideeris üle saja kollektiivi, püütakse paikkondlikke vorme säilitada ja taastada.» Rüütli sõnul on Eesti folklooriliikumine väga mitmekesine ning hõlmab mitmeid põlvkondi. «Meil on sageli nii, et ühes rühmas laulavad ja tantsivad koos vanaema, ema ja lapselaps – mujal maailmas ei kohta seda just tihti,» toob Rüütel näite.
Baltica 2010 teema on Rüütli sõnul laul ja liikumine. «Keskendutakse laulumängudele, nii vanematele kui ka uuematele – need peaks olema huvitavad kaasa teha nii suurtele kui ka väikestele. Kunagised lavatantsurühmad, kes rahvatantse ei tantsinud, tulid folkloori juurde just laulumängude kaudu,» räägib Rüütel.
Kuid kas suudame igale kaugelt tulnud külalisele kaerajaani, meie kõige populaarsema rahvatantsu selgeks õpetada? «Kui rääkida tantsudest, siis need on ikka väga rahvusvahelised – väga raske on leida tantsu, mida teistel rahvastel pole.
Kaerajaangi pärineb ühest Prantsuse kadrilli tuurist ja lätlastelgi on samasugune kaerajaan – kuid mis sellest, meil on ta väga populaarne ja miks mitte õpetada seda teistelegi. Eesti tantsudel on siiski täiesti oma stiil ja seda kadrilli võivad prantslased täiesti teistmoodi tantsida,» selgitas Rüütel.
Baltical soovis osaleda üle saja rühma ja peaaegu kaks tuhat inimest, ülevaatustel esinesid eesti rühmade kõrval folkloorikavadega ka mitmed kohalikud ukraina, armeenia-eesti, vene ja valgevene ansamblid. Lõunanaabrite juurest Lätist on Eestisse tulemas üks liivi ja kaks läti folklooriansamblit ning ansambel Leedust.
Kõiki külalisi ja parimaid Eesti folkloorirühmi näeb Baltica peakontsertidel: reedel, 9. juulil Karksi linnuses, pühapäeval, 11. juulil Pärnu kontserdimajas ja esmaspäeval, 12. juulil Tallinnas Estonia kontserdisaalis.