Verejanu surevas linnas

Tom Hiddleston ja Tilda Swinton Foto: outnow.ch

Vampiiride käsi ei käi tänapäeva popkultuuris just üleliia hästi. Kui näiteks zombid on «Elavate surnute» ja BBC suurepärase «In The Fleshi» (haarates vaid kaks kõige aktuaalsemat näidet) abiga elujõulised ja korraliku streetcred’iga, siis vampiirid on teadagi millise raamatu- ja filmifrantsiisiga muundatud hädiseks naljanumbriks.

«Armastajate igavese elu» esivampiir Adam (Tom Hiddleston) ei teaks, kui keegi küsiks, kübetki ei «Videvikust» ega «Elavatest surnutest», ta elab oma isiklikus suletud maailmas, kuhu kumab sisse vaid hoolikalt valitud parim osa popkultuurist. Zombid on siin esindatud vaid sõimusõnana, mida öeldakse manduva inimkonna pihta.

Jarmuschile omaselt on film kärisemiseni pungil vihjetest kõigele, mis talle huvitav, matemaatikast kirjanduseni, filmiajaloost mükoloogiani, lisaks on kõige selle ümber ja vahel ikka ja alati muusika.

Muusika on õigupoolest üks «Armastajate igavese elu» peategelasi. Või ehk ainus tõeline peategelane. Esmajoones mürisev drone-muusika, mida filmis loob Adam, analoogtehnika ja sajandivanuste instrumentidega, tegelikkuses aga Jarmuschi enda bänd SQÜRL.

Aga armastus? Jah, siin on tegu siiski armastuslooga, mitte ainult Jarmuschi armastusega muusika ja popkultuuri vastu, vaid ka sajanditepikkuse romansiga Adami ja Eve’i (Tilda Swinton) vahel. Adam ja Eve, Aadam ja Eeva, see ehk võiks olla filmi kõige ilmsem ja igavam vihje, kuid Jarmusch on märkinud, et ei valinud kahe armastaja nimesid mitte Piiblist, vaid Mark Twaini satiirilisest «Aadama ja Eeva päevikutest». Et Jarmusch alles liiga hilja taipas, et vaataja esimene seos tekib tahes-tahtmata ikka piiblitemaatikaga, näitab taas, missuguse sümpaatse popkultuurinohikuga meil tegu on.

Hiddleston ja Swinton. Kui kaks armastajat pärast pikka ja lõplikult seletamata lahusolekut taas kokku saavad, moodustavad nad fantastilise, aga mis olulisemgi, usutava paari, luues üha uusi väikeseid episoode täis sõbralikku nääklemist ja piiritut hoolimist ning öist uitamist mööda surevat Detroiti.

Vampiiriarmastust raamivad sama tugevad kõrvaltegelased. Jätkuvalt supervormis John Hurt vana ja kustuva vampiiri Kit Marlowe’na ei jäta kahtlustki, et ta tõesti on kirjutanud lõviosa Shakespeare’i parimatest töödest, ning kindlasti pole see veel kõik. Mia Wasikowska Eve’i «õe» Avana ilmub ja kaob, jätab aga jälje mitte vaid oma tegelaskujuna kaost luues, vaid ka uskumatu intensiivsusega särades ja peategelaspaari hetkeks sama hästi toimivaks trioks muutes.

«Well, that was visual,» märgib Eve, olles just jälginud laiba lahustumist happejões, sarnasena mõjuvat elamust nii silmale kui kõrvale pakub ka «Armastajate igavene elu». Lõpuks ei olegi «Armastajate igavene elu» niivõrd film vampiiridest ega nendevahelisest armastusest, ega ka paralleelidest uimastite ja vampiirluse vahel, kuigi seda graafiliselt vägagi rõhutatakse. Kõik see lahustub nohiklikus kires popkultuuri ja teaduse vastu, pühendunud vihjete küllastunud mikromaailmas, mis haarab vaatajal kõrist, silmist ja kõrvust ning lahti enam ei lase.


«Armastajate igavene elu»

(«Only Lovers Left Alive»)

Rezissöör Jim Jarmusch

Suurbritannia-Saksamaa 2013

Linastub kinos «Sõprus»