Dokumentaalfilm on muutumas

«Ramini» nimi­tegelane otsib oma vanaduspäevil elu esimest ja viimast armastust. Foto: Kaader filmist

Lõppenud Pärnu filmifestivali mitu auhinnatud filmi räägib üksijäämisest. Peaauhinna võitnud film vaatab teemale aga lootusrikkalt.

Laupäeva hilisõhtul lõppes XXVIII Pärnu filmifestival. Kõige poleemilisema filmi auhinna pälvinud «Dokumentalist» näitab, et dokfilmi põhimõtted on muutumas.

Festivali peaauhind läks sotsiaalse sõnumi ja parima kunstilise lahenduse eest Leedu dokumentalistile Audrius Stonysele filmi «Ramin» eest. See on hästi tehtud portree Gruusia vanahärrast, kes on pühendanud oma elu spordile ja jäänud üksikuks ning otsib nüüd elu esimest ja viimast armastust.

Televaatajatelt võitis eesti rahva auhinna Taani kineast Katrine Riis Kjær filmiga «Alasti halastus ehk tõsine lugu lapsendamisest». See on traagiline lugu kahe Etioopia lapse ebaõnnestunud lapsendamisest Taani. Film põhjustas Taani sotsiaalmeedias elavat arutelu lapsendamise ja laste uues elupaigas kohanemisele kaasaaitamise üle. Selle valdkonnaga tegelevad ametnikud pidid avalikult tunnistama, et filmiga on tõstatatud vajadus üle vaadata laste adopteerimisega seonduv.

Parima põlisrahvaste ellujäämist kajastava filmi auhinna sai poolakas Maciej J. Drygas filmi eest «Abu Haraz», mis vaatleb Sudaani küla iidse elurütmi katkemist tammi rajamisest põhjustatud üleujutuse tõttu.

Kõige poleemilisemaks filmiks tunnistati lätlase Ivars Zviedrise «Dokumentalist», mis on portree üksildasest naisest ja autoportree filmi tegijast.

Žürii liige Andris Gauja, kes on Pärnu festivalilt viinud auhinna poleemilise dokumentaali eest «Perekonnainstinkt», rääkis, et ta julgustaks kolleege mõtlema rohkem filmi sisule ja struktuurile. Tema sõnul on dokfilmi puhul alati risk, et see muutub liiga venitatuks ega ole küllalt tugeva struktuuriga. «Oleksin rohkem tahtnud näha tihedamaid ja fokuseeritud filme,» sõnas Läti kineast, kes lõpetas äsja oma esimese kunstilise filmi.

«Dokumentalist» esitab küsimuse oma tegijale: mida ootame filmilt? Gauja kõneles kaas­maalase filmist tunnustavalt, ent kriti­seeris seda, et vaataja saab vähe teada pea­tegelasest ja tegijast. «Kuid film on huvitav, sest on eba­traditsiooniline,» sõnas ta.

Žürii liige, Eesti Rahva Muuseumi teadus­direktor Pille Runnel tõstis «Dokumen­talisti» puhul esile sõna maagiat ja peategelase sõnakasutust. «Haruldane, et täna­päeva ühis­konnas veel leidub sellist vana­aegsesse maailma kuuluvat käitumist,» leidis ta. Runneli arvates näitas film psühholoogilist võitlust pea­tegelase ja filmi­tegija vahel, kus pea­tegelane rakendas sõna maagiat, sõimamist. «See on üks tugevamaid maagia vorme, see on tõrje,» lisas Runnel.

Filmi­tegija suhe filmi­ta­vaga on selles lina­teoses väga eri­pärane, seepärast pidas Runnel mõiste­tavaks filmi pealkirja: ««Dokumentalistis» oli midagi sellist, mille puhul kõik dokumen­talistid ütlevad, et see on kindlasti väärt esiletõstmist.»

Ka teine žürii liige Kersti Uibo leidis, et Zvied­rise «Dokumen­talist» on väga tähtis film. «Doki piir­jooned pole enam nii kindlad, seda juhtub aina rohkem,» lisas Uibo. Selle suundu­muse tõi nimetatud film hästi esile.

Lõpu­tseremooniale eelnes Eesti filmi­tegijate arutelu, kus enim kõneldi kahest nais­dokumen­talisti võis­tlus­filmist. Need olid Eesti päritolu Rootsi filmitegija Linda Västriku «Tant­si­vate vaimude mets» ja seda publiku­hääletusel vaid viie häälega edestanud Katrine Riis Kjæri «Alasti halastus ehk tõsine lugu lapsen­da­misest».

Esimest, Kongo ürg­metsades filmitud püg­meede religi­ooni käsit­levat filmi nimetas filmi­mees Jaak Kilmi klassikalise drama­turgiaga müto­loogia­keskseks filmiks. Teise puhul tekitas arutlejate seas poleemikat küsimus, kas filmi tegijad pida­nuks sekkuma.

Režis­söör-ope­raator Mati Põldre, kes samuti kuulus žü­riis­se, nautis pügmeedest kõnelevat linateost: «Küll mulle meeldis Linda Västriku film. Ma kujutan ette, kuidas see valge naine pidi olema koha­peal seitse aastat, et sellist filmi teha,» sõnas Põldre. Tõsine dok­film eeldab pikka, püsivat tööd, nagu oli teinud Linda Västrik, kuid palju tehakse doki pähe illust­ree­ri­vaid fil­me, arvas Põldre.

Ka Andris Gauja arvas, et paljude filmide miinuseks on liiga lühike filmi­tege­mise aeg.

Kersti Uibo sõnutsi sõltub täna­päeva dok­film tegi­jaist: «Noored tegijad on interneti­ajastul üles kasvanud, nad vaatavad filme internetist, arvutitest. Järelikult tuleb teha filme nii, et neid vaadatakse netist, ja see käib väga kiiresti.»

XXVIII Pärnu filmifestivali auhinnad

•    Eesti rahva auhind: Katrien Riis Kjær (Taani) «Alasti halastus»

•    Suur auhind sotsiaalse sõnumi ja parima kunstilise lahenduse eest: Audrius Stonys (Leedu) «Ramin»

•    Aupalk parima põlis­rahvaste ellu­jäämist toetava filmi eest: Maciej Drygas (Poola) «Abu Haraz»

•    Parim lühifilm: Gabriel Serra (Mehhiko) «Lihunik»

•    Festivali kõige poleemilisem film: Ivars Ziedris ja Inese Klava (Läti) «Dokumentalist»

•    Parim auto­port­ree­line kaksik­film: Marcel ja Paweł Łoziński (Poola) «Isa ja poja teekond»

•    Parim lastefilm: Paweł Ferdek (Poola) «Liidrid»

•    Parim tudengi­film: Sanna Liljander (Soome) «Jääl»