«Imede aasta» lavastus Jänedal tuletab meelde, et ellujäämiseks on vahel vaja isiklikku ja ainuomast ringikujulist ruumi.
Inimesed saatuse söeringis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Aleksejevi näidend «Imede aasta» on neljas lavastus Jänedal Pullitalli teatris. Kõik neli näidendit ja lavastust on sündinud just seda mängukohta silmas pidades. Kõik neli on publiku ette jõudnud Märt Meose eestvõtmisel teatris R.A.A.A.M.
Tuletan meelde: 2010. aasta suvel mängiti Jäneda Pullitallis Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud eneseleidmise lugu «Jõud». Lavastus naeris delikaatsel moel välja kauboikapitalismi ja macho-kultuuri. Peaosas Ivo Uukkivi ja meeskoor. Tänagi tiksub peas seal kõlanud Juhan Liivi luuletus, kus read «sa võta ilust viimne ilu... ».
2011: «Pärast surma Jendalis», autor Urmas Lennuk. Jänedal peegeldub kadunud maailm. Vene kirjaniku Maksim Gorki kaabult pudeneb lavastuse alguses veel valguseta ruumis vaid tolmu. Meenub, et tolm, mis tõuseb taevani, jääb tolmuks, ja kalliskivi poris on kalliskivi ikka.
2012: Selle suve lavastaja on Marco Layera Tšiilist. «Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma.» On lavastus maailmast eraldunud maailmaparandajatest. Tambet Kaugemaa kirjutas viimases Sirbis, et tänavuse Avignoni teatrifestivali üks peaesineja on just seesama lavastaja. Festivalil mängitakse tema lavastust «Tulevikukujutlus». Tšiillane katkestas siis just selle lavastuse proovid, et sõita Eestisse. Lisaks suvelavastusele näitas mees samal aastal Tallinna Linnateatri talvemuinasjutu festivalil sama maailmamuutmise lavastuse hispaaniakeelset versiooni La Resintida trupi esituses.
Kõigis neis lavastustes ja materjalides on sees omamoodi imed. Uues Jäneda lavastuses on see ime autorite tahtel juba pealkirjaski.
Imede aasta, 1944–2014
Uues näidendis ja lavastuses on olemas kõigi kolme eelneva lavastuse mingid kihid. On ajaloolist tolmupühkimist, on poeetilise alatooniga kirgi, on maailma muutmise soovid. «Imede aasta» on muu hulgas eriline näidend ja lavastus sellepärast, et puudutab, ja ma ei liialda, kõiki eestlasi. Jah, just, nii vanemaid kui nooremaid. Ime on seegi, et meist, sõja jalgu jäänud rahvakillust, kahe suurriigi hullude juhtide maailmavalitsemise käpiknukkudeks sattunud inimestest on saanud vaba riik ja rahvas. No nii, nüüd olen komistanud sõna «ime» otsa taas teatrist rääkides. Ennast parandades tahan öelda, et imede sündimine on mu jaoks enamasti täiesti reaalsel põhjal. Õnne, jah, peab selles sünnis ka olema.
Jänedal mängitakse praegu hea kirjaniku väga head näidendit. Lavastab tippvormis ja ainult ennast puudutavaid tekste lavastav Madis Kalmet. Lavastaja ei vääna materjali ja näitlejaid välja, vaid annab nappide värvidega sündivale väge juurde. Ja sisuliselt on samas energiavoos lavastuse valguskunstnik Priidu Adlas ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Eriti kihvtiks teeb lavastuse see, et keegi meeskonnast ei kasuta oma töös pakse värve, napp ja täpne vormistus laseb igavikulistel asjadel publiku peadesse pärale jõuda.
Ses loos ja lavastuses puudub loosunglikkus. Üks tahk loo paljudest kihtidest, üle mere minemine – on see väljapääs või põgenemine... kas ja millal tullakse tagasi? Mis on õigem, minna, jääda, võidelda? Nagu praegugi. Ja siis seisab üks tegelastest, Liina keset söega joonistatud ringi, et teha õige valik.
Minu arvates teevad kolm noort meest Jänedal oma seni parimad näitlejatööd teatris. Helgur Rosenthal avab vaesusest välja ihkava kommunistipoisi elu, vihkamised ja ellusuhtumise nii, et tema ja teiste selliste poiste elule kaasa mõtlema ja tundma hakkad. Henrik Kalmet teeb rolli, kus rikkamast keskkonnast pärit kunstnik sõjas oma talendis ja kunsti ülimuslikkuses kahtleb. Suure rolli teeb ka Tarvo Sõmer, ta loodud kujus on seda lihtsameelsust, elujanu ja eluusku, mis tänagi annab lootust me ellujäämiseks.
Ja siis muidugi Mari-Liis Lill. Ma olen meelega vältinud näitlejatöödest rääkides sõna arhetüübid, ei leia eestikeelset vastet. Aga seda, et kõiki osalisi ses näidendis ja laval saab võtta lisaks pisikestele karakterist lähtuvatele detailitäpsustele ka kui me rahva koondkujusid, on selge. Mari-Liis Lill mängib naist, noort naist nagu ta ise. Sellist, kes on võimeline armuma ja armastama. Ja kusagil on ta mängitud naises olemas see jõud, mis kahtlusteta on päästev. Naiselik esiemade tarkus, mis kriisiolukordades ellu jääda aitab, endal, naistel ja rahval. Ja see kõik on tehtud, ma vist eespool juba ütlesin seda, aga kordan meelega, maitsekalt ja elusalt. Näitlejad mängivad ajaloo elusaks. Ja eraldi märgitav on ka tegelaste räägitav ilus keel.
Vahest kõige rohkem kahju on, et Hans Kaldoja mängitud vanaperemehi enam pole. Või on ja me ei oska neid märgata?
Laulupeorahva alusmüür
Ses loos on üks Liina monoloog, Mari-Liis Lill mängib seda nii, et monoloog on osalt eneseõigustus ja suurelt osalt alateadvuse toele tekkinud veendumus: «Te olete kõik katki. Puruks murtud. Üks ühest, teine teisest küljest. Te valetate endale ja teil on valus. Aga te ei taha oma valu välja näidata. Ainult krigistate hambaid. (Paus.) Ja see kõik pöörab vihaks. Vaadake, et see teid maha ei tapa. Veel enne kui venelased kohale jõuavad.»
«Imede aasta» esietendus oli laulupeo avakontserdiga ühel ajal. Mul on tunne, et Jänedal ja laulukaare all kõneldi ühes keeles.
Ka pääsukesed on Jäneda lavastuses kohal nagu kõigil eelnevatelgi kordadel, mis siis, et seekord pisut teatraalsemal moel.
«Imede aasta»
(«Annus mirabilis»)
Autor Tiit Aleksejev
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundus Peeter Konovalov (Ugala)
Valguskujundus Priidu Adlas
Näitlejad Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater), Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater), Helgur Rosenthal , Tarvo Sõmer (Rakvere teater), Hans Kaldoja
Esietendus 5. juuli Jäneda Pullitallis