Nashville Laur Joametsa imestama ei pane

Laur Joamets esines esimese eestlasena David Lettermani jutusaates. Foto: Repro

Eesti kitarrist Laur Joamets võitis Grammy. Õigemini võitis selle küll Sturgill Simpson plaadiga Sailor's Guide To Earth, kelle bändis Laur kitarristina tegutseb. See on nende teine Grammy. avaldame sündmuse puhul 14. juunil 2014 toimunud intervjuu Laur Joametsaga.

14. juulil esines Dramamamast tuntud kitarrist Laur Joamets esimese eestlasena David Lettermani jutusaates. Joamets mängib kantrilaulja Sturgill Simpsoni bändis, mille viimane album «Metamodern Sounds in Country Music» on kiita saanud nii Rolling Stone'is kui ka Pitchforkis.

Päev pärast mitmele miljonile televaatajale esinemist helistas Postimees Joametsa sobilikult Nashville'i suunakoodiga telefoninumbril ning küsis mõne küsimuse elu ja kantri kohta.

Kuidas sattus eesti poiss USA kantrimeestega bändi tegema?

Eestis elab üks trummar (Mi­chael Miley – toim), kes on USAst pärit ja mängib bändis Rival Sons. Dramamama, kus ma asutajaliikmena mängin, on neid kaks korda soojendanud. Saime sõpradeks ja ta soovitas mulle, et äkki tahad USA poole ka vaadata. Mis oli muidugi tore nõuanne, aga ma olin väga skeptiline, sest ma ju ei tunne sealt kedagi. Miley andis mulle siis paar kontakti. Kantrilaulja Sturgill Simpsonil, kellega ma «Lettermanis» esinesin, juhtus olema sama produtsent kui Rival Sonsil – Dave Cobb.

Kas sa pidid tegema ka prooviesinemise?    

Saatsin vaid pika kirja koos helifailidega oma mängust, sellest piisas.

Varem on sind pigem bluusimuusikuna teatud, kas kantri on loogiline edasiminek ja südamelähedane valik? On sulle kantrimuusika alati meeldinud?

Ei ole alati meeldinud. Ma olen siit-sealt natukene kuulanud, aga mitte vabatahtlikult. Rokk, bluus, kantri – kõik on tegelikult omavahel ühenduses. See, mida ma juba varem teadsin, on kergesti ülekantav kantrimuusikasse. Mu isa on aastaid tagasi seda stiili päris palju mänginud, arvan, et ka sealt on mulle midagi kõrva taha jäänud.

Eestis on raske aru saada, kui tähtis on USAs kantri. Kas Nashville'is elades on kantritööstus sind kuidagi imestama ka pannud?

Ei ole, ma olen alati arvanud, et see tööstus toodab totaalset paska, ja olen siiamaani sellel arvamusel. Suur vahe on, et muusika, mida meie teeme, on traditsionaalne kantrimuusika, mis on rohkem inspireeritud 40ndatest, 50ndatest, 60ndatest ja võib-olla ka 70ndatest. Mida see tohutu monstrum – Nashville'i kantritööstus – toodab, on põhimõtteliselt popmuusika, laiatarbekaup inimestele, kes väga mõelda ei viitsi. Kõik need lood räägivad kastiautodest, õlust, viskist, naistest ja kanast. See on läbiv teema.

Kas Sturgill Simpsoni muusikale on siis üldse turgu või olete pigem kriitikute lemmikud?

Lettermani saates esinemine aitas kindlasti kaasa. (Naerab) Arutasime mänedžeriga just teemadel, kuidas fännibaas töötab ja turg toimib. Inimesed, kes käivad Lady Gaga ja Madonna kontsertidel, üldiselt väga plaate ei osta. Nad kuulavad muusikat internetist ja loevad siis kollasest portaalist küsitava väärtusega informatsiooni ning käivad kontserdil selleks, et oma nägu näidata ja et oleks, millest teistega rääkida. Inimesed, kes on tegelikult muusikaga kursis ja teavad, mida otsida ja kes otsivad muusikast hinge või kvaliteeti – see klientuur on palju ustavam. Kui neile midagi meeldima hakkab, siis nad võib-olla ostavad rohkem kui ühe plaadi ja ühe särgi. Kui selle osa publikust ära veenad, võib su karjäär olla jätkusuutlikum.

Mida üks bänd peab tegema, et Lettermani saatesse pääseda?

Ma olen kuulnud, et David Letterman on suur muusikaaustaja, kes otsib bände ka ise, tema käest küsitakse kindlasti üle, kas mõni bänd sobib. Kindlasti peab olema mingisugust juttu sinu kohta meedias, koopabände väga sinna võtta ei taheta.

Millised Sturgill Simpsoni bändi edasised plaanid on?

Vist on plaanis selle aasta jooksul teha järgmine plaat, aga enamik ajast oleme ratastel. USAs mängime suvel, sügisel on plaan minna Suurbritanniasse, Saksamaale ja Hollandisse.

Mitte Eestisse?

Seda vaatab hiljem… (Naerab)

On sul mõni suur unistus ka, mida sa USAs või mujal laias maailmas tahaksid teoks teha? Lava, kus mängida, või muusik, kellega koostööd teha?

Ma ei oleks kunagi unistanud, et jõuaks pooltki teha, mida ma viimase aasta jooksul teinud olen. Aga ma oleksin väga rahul, kui saaksin samal pildil olla Keith Richardsiga. Sellest täitsa piisaks.

Sturgill Simpson – Metamodern Sounds in Country Music (Loose Music)

Hingestatud sisekosmos

Hiljaaegu korraldasid sõbrad Tartus võrdlemisi riskantse ettevõtmise – kantrimuusika peo. Kaks peopaika sattunud võõrast komberdasid välja ja üks ütles teisele: «Kantrimuusika on ainus stiil, millest ma ikka veel aru ei saa.» Mis seal ikka aru saada, oma parimal kujul on tegu ausa ja hingestatud muusikaga, mitte kommertskitšiga, mida inimestele kaabutäite kaupa ette kantakse.

Õnneks on Laur Joamets liitunud USAs Sturgill Simpsoniga, kes on igati väärt, et ka lihtsalt kaasmaalase edu üle rõõmustajad muusikakogusse uue artisti avastaksid. Juba albumi pealkiri lubab enamat kui lugulaulusid maaelust ning Simpson on sõnades ja helides suundunud avastama inimese sisekosmost. Laulusõnades kohtab nii reptiiltulnukaid kui teadvust avardavaid meelemürke. Muusika ise võiks pärineda eelmisest sajandist, aga seda pigem ajatuse kui tagurlikkuse tõttu.