Härm on EKKMi kokku toonud tõelise crème de la crème’i ning tõenäoliselt on tegu ka ühe kõige parema seni seal toimunud näitusega. Peaaegu kõik teosed on tähelepanuväärselt külgetõmbavad ning üksteisest piisavalt erinevad, et toimidada edukalt ka tervikuna.
Esimesena satub külastaja Karl Holmqvisti 1 : 36 mõõdus minimudeli otsa diktaator Benito Mussolini käsul kerkinud Rooma EURi linnajaos olevast Palazzo della Civiltà Italianast ehk kandilisest Colosseumist.
Ehitis on juba üle kümne aasta külastajatele suletud ning võin isiklikust kogemusest öelda, et traataia vahelt piisavalt lähedalt Palazzot vaadates olen igal külastuskorral tundnud allasurumatut iha hoonesse sisse pääseda. 2015. aastal asutab end sinna 15 aastaks pinna
üürinud Itaalia luksusbränd Fendi, nii et kättesaadavamaks ei muutu too iroonilisel kombel rahvale pühendatud monumentaalne ehitis kuidagi. Fendile tuleb muidugi au anda, et fašistlik pärand neid kuidagi ei häiri.
Viimasel Veneetsia biennaalil Sloveeniat esindanud Jasmina Cibic näitab oma videos «Raamides ruumi» Jugoslaavia liidri Josip Broz Tito pompoosset suveresidentsi, kuid põimib selle arutlustega ühiskonnast, poliitikast ja filosoofiast. Tegemist on näituse ühe kesksema teosega, mis sobib hästi näitlikustama Žižeki ideid, kuid ka näitama arhitektuuri mitte kui majaehituse, vaid ideoloogilise ettevõtmisena.
Tähelepanuta ei tasu jätta ka lainetaval seinal olevat putukatapeeti, mis pole lihtsalt sisekujunduselement, vaid tükike sellist ajalugu, mille Sloveenia ehk parema meelega unustaks. Nimelt avastas 1933. aastal Hitleri-austajast Oscar Scheibel ainult Sloveenias elava pimeda putuka ja ristis selle Anophthalmus hitleri’ks. Ideoloogiliselt on nimi täiesti sobimatu, kuid Carl von Linné taksonoomia selliseid aspekte arvesse ei võta – mis nimi olendile on antud, see talle ka jääb.
/nginx/o/2013/07/05/1875352t1h3032.jpg)
/nginx/o/2014/07/21/3222231t1h923b.jpg)