Kultuurisoovitused

Heinz Valk äratab ellu mälestused legendaarsest KuKu-klubist

Pidulust: raamatu autor koos abikaasa Marikaga

FOTO: Repro

Tänavuse suve raamat! – võiks öelda Heinz Valgu, legendaarse kunstiklubi kunagise kauaaegse presidendi mälestusteose kohta. Suveraamat selles mõttes, et 1935. aastal Vabaduse väljaku ääres valminud Kunstihoone keldrisse sisse seatud Kujutavate Kunstide Klubi ajalugu selle algusest peale ja taasavamisest 1958 kuni 1990ndateni jutustatakse ehtvalgulikul muhedal viisil. Autor lõpetabki saatesõna raamatule soovitusega «Mõnusat lugemist!».

Ja selles ei pea pettuma. Hüperboolid, vürtsikad võrdlused, galeriitäis saržilikke portreid KuKule hinge andnud kunstnikest, muusikutest, teatraalidest, kirjanikest ja teistest kultuuritegelastest, sekka anekdootlikke lugusid KuKus juhtunust ja seal räägitud anekdoote endid, ülevoolavaid kirjeldusi KuKu ballidest, tema «püsielanikest», lisaks mahukas ja autori poolt humoorikalt kommenteeritud fotokogu – kõik see suubub üheks kujundiks, KuKuks kui «oaasiks keset nõukogulikku kõrbet» (lk 165).

Tõepoolest, keldritest oleme lugenud enamasti kui piinakambritest või siis põrandaaluste mässajate varjupaigast. Aga siin, palun, on KuKu keldrirestorani näol tegemist hoopis kultuuriloojate elurõõmu, boheemluse, vabadustunde väljaelamise paigaga, kus sündisid performance’id veel enne, kui sellest sai etenduskunsti žanr; kus kunstirahvas tundis end elavas suhtluses ühtse ja võrdse kogukonnana («ühtne perekonnatunne», ütleb Valk); kus maksid kirjutamata reeglid ja võidutses vaim(ukus). «Võib liialdamata tõdeda, et hiilgavate sõnameistrite kontsentratsioonilt ühe ruutmeetri kohta ei olnud KuKule võrdset kogu Eestis,» kõlab Valgu kommentaar.

Üks ja ainus kord oma ajaloos sai KuKust ka revolutsiooni staap, ja see oli loominguliste liitude pleenumi aegu aprillis 1988. Keldrist Toompeale – võtab Valk kujundlikult kokku eesti loomingulise eliidi tähetunni, mille järel tuli laulev revolutsioon (Heinz Valk selle «ristiisa»), Eesti riigi taastamine, vabadus minna ja tulla, teha kõike seda, mida pool sajandit tõkestas väline või kammitses sisemine tsensuur. Aga paraku tähendasid uued ajad ka seda, et kunagine KuKu muutus üheks paljudest klubikultuuri viljelemise võimalustest, nii nagu me seda näeme praegu džässi-, rocki-, viski-, veini- jmt klubide näol, mille ankrupaigaks on üks või teine restoran, pubi või kohvik.

«Kuldseteks» muudavad KuKu aastad seesama mõjutegurite raamistik, mis iseloomustab ka «kuldseid kuuekümnendaid: vabanemine stalinismi hirmudest (kuigi leidus inimesi, keda need jäidki jälitama, nagu selgub ühest episoodist graafik Henn Rooneemega), eneseteostuse tung ja kultuuritahe kõige laiemas mõttes. Aga ka vaimne vastupanu totalitaarsele võimule.

Seda, kui palju loovisiksusi, kes tõusid suurteks noil aegadel mitte ainult oma loominguga (olgu kujutav kunst, teater, muusika või kirjandus), vaid ka väärtusilma ja käitumisega ehk inimeseks olemisega, võib välja lugeda ka neist põgusatest, aga tabavatest portreedest, mis Valgu raamatust lugeda. Adamson-Eric ja Mari Adamson, Ants Eskola, Heino Mandri, Lennart Meri, Voldemar Panso, Kaarel Karm, nooremast põlvkonnast Juhan Viiding jpt.

Mitmeid meeleolukaid kirjeldusi pälvivad KuKu stammkunded Leopold Ennosaar, Allan Murdmaa ja KuKu «kroonimata kuningas» Alo Hoidre, kes, muide, napsisena võis tundide kaupa vestelda antiikses heksameetris!

Jah, see napsitamine. Ei lähe mööda lehekülgegi, kust me ei loeks konjakiklaaside kummutamisest, KuKu baari «nutumüürist», alkoholi mõnikord lausa ojadena voolamisest ning seda «üle tarbinute» väljakandmisest. Ja ometi ei kujune muljet, nagu olnuks tegemist mingi joomaurkaga. Sensatsioonilise seigana võisin raamatust lugeda seda, et Heinz Valku ennast võib pidada Gorbatšovi algatatud kuiva seaduse ideoloogiks. Iroonia või eneseiroonia, mine võta kinni. Valk jääb sellestki seigast jutustades muheduse lainele.  

Valgu KuKu-raamatut tasub lugeda Mihkel Muti romaani «Kõrtsikammija» (2005) ja mälestuste kõrvale. Muti «Mälestuste» viiendas köites tuleb jutuks Pegasus, mis 1970ndatel aastatel hakkas meenutama KuKut, olles selle väiksem veli või eelaste. Aga Muti meelest oli ta tol ajal Pegasuses isegi huvitavam, sest see päris KuKu «kippus vahel liiga kinniseks sektiks» oma «vettinud tegelaste» ja õhtust õhtusse korduva formaadiga «nagu halb lõpmatus». Ja 1990ndate alguses astub esile hoopis Eeslitall.

Valgu raamat, aga ka teiste kultuuriloojate klubi-mälestused võiksid ühel päeval saada alusaineks monograafilisele uurimusele eesti boheemlusest läbi aegade, Siuru ballidest KuKu ballideni ja sealt edasi Pegasusse ja Eeslitalli. See annaks värvikama pildi eesti loovkultuurieliidi biograafiast, mis seni kipub lahti rulluma kannatava või tapva töö alla mattuva looja või siis üleva tõekuulutaja võtmes.

Heinz Valk

«KuKu klubi kuldsed aastad».

Tänapäev, 2014, 191 lk

Tagasi üles