Kultuurisoovitused

Polanski oma sõiduvees

Elu kasvab lavastuseks ja lavastus eluks. Vanda või Wanda (Emmanuelle Seigner) ja Thomas või Severin (Mathieu Amalric).

FOTO: Kaader filmist

Roman Polanski «Venus karusnahas» («La Vénus à la fourrure») viib vaataja taas teatrisse, nagu tema eelminegi linateos, kolme aasta tagune «Tapatalgud» – taas on tegu teatrilavastuse ekraniseeringuga, kuid ka kogu tegevus toimub teatris ning uurib ja mõtestab seda.

«Venus karusnahas» ei ole otsene Leopold von Sacher-Masochi samanimelise 1870. aasta romaani ekraniseering, vaid põhineb David Ivesi samanimelisel näitemängul. Küll aga on Sacher-Masochi kuulus romaan aluseks lavastusele, mida filmis selle adapteerija Thomas Novachek (Mathieu Amalric) lavastajana teatrisse püüab tuua. Kõigi lootusetult sobimatute Venuse-kandidaatide kiuste.

Sobimatu tundub esmapilgul ka viimane töötu näitlejanna, kes paduvihmast tilkuvana tunde hilinenuna teatrisaali tormab ning end lahkuma sättiva lavastaja halba päeva veelgi pikemaks venitada soovib. Emmanuelle Seig­ner’ Vanda Jourdain paistab jämedakoeline ja ropp, jutustab pidurdamatult asjust, mida väsinud Thomas kuulda ei taha, ning paistab arvavat, et lavastus põhineb Velvet Undergroundi lool. Mis, tõsi küll, kannab sama pealkirja ning on samuti Sacher-Masochist inspireeritud.

Aga ta nimi on Vanda nagu lavastuse ja raamatu tegelaselgi ning juba see äratab Thomas’s midagi, kuigi alguses on see ehk vaid leige uudishimu.

Tõrksalt lõpuks veel üht prooviesinemist vastu võtma nõustuv ning olude sunnil ise meestegelase teksti lugev Thomas näeb õige pea koos vaatajaga oma silme ees Vanda totaalset muutumist. Naine, kes väitis end käsikirja vaid sirvinud olevat, tundub seda otsast otsani peast teadvat. Ja siis ka algmaterjaliga tuttav olevat. Aga kust ta üldse käsikirja sai, küsib Thomas, aga vastust ei saa.

Vanda on enigma, mille sees on müsteerium, mille sees mõistatus. Thomas on õnge otsas ja selle suletud ruumi reeglid kulgevad edasi omasoodu, juba Vanda valitsemise all.

See ei ole sadomaso-lavastus, vaidleb Thomas korduvalt Vandale vastu, kuigi algupärane «Venus karusnahas», mida filmis lavale tuuakse, andis nime masohhismile. Lavastus, milles Thomas Vanda taktikepi all osaleb, pooleldi vastu tahtmist, kuid suutmata loobuda ning sellest suutmatusest ja tahtmatusest innustudes, on vahel vägagi sadomasohhistlik, kuigi füüsiline kontakt lõviosas sellest mängust puudub.

Ja seda polegi vaja. Polanski film on tihe ja kirglik dialoogilahing kahe näitleja kehastatava kahe näitleja vahel, kus piirist lavastuse ja mittelavastuse vahel hüpatakse üle ja kiiresti tagasi nii, et seda piiri lõpuks polegi. Elu kasvab lavastuseks ja lavastus eluks, Thomas’st saab Severin ja Vandast Wanda, Severinist Wanda ja Wandast Severin.

Välja arvates napi minuti-paari jagu kaadreid filmi algusest ja lõpust, mis läbi vihmase Pariisi teatrini ja sealt eemale kulgevad, sünnib kogu film kahe ainsa tegelase ümber teatrisaalis ja -laval ning korraks ka lava taga, Polanskile piisab sellest aga kuhjaga. Akendeta ja väliste segajateta (kui mõned telefonikõned välja arvata) ruum saab iseendas toimivaks suletud universumiks, kus kehtivad oma reeglid, millel, mida aeg edasi, on aina vähem ühist välismaailma omadega.

See ruum saab vaatajale lõpuks nii tuttavaks ja omaks, et kui Thomas filmi lõpu poole telefonikõnele vastates lavatagusesse koridori põikab, mõjub see vaat et füüsikareeglite eiramisena. Kui Vanda aga teksti tsiteerimise vahepeal rollist välja astub, et omaenda äsjakõlanud repliikide seksismi kommenteerida, mõjub see loomuliku ja loogilisena. Roll sulandub kokku selle kommentaariga, lavastus oma kriitikaga, loetav lugejaga.

«Venus karusnahas» on stiililt sarnane Polanski eelmise näidendiekraniseeringuga ning siin peegelduvad ka killud Polanski päriselust, ta on olnud skandaalsete ja vägivaldsete juhtumite puhul nii ohvri kui sooritaja rollis. Kõige ilmsemate sidemetena Polanski enda elust mängib Vandat tema abikaasa ning Mathieu Amalric sarnaneb kummastavalt noore Polanskiga.

«Venus karusnahas» nõuab vaatajalt ehk rohkem pühendumist kui «Tapatalgud», vastab sellele aga tõeliselt haarava ja veatu sissevaatega manipulatsiooni, ümberkehastumisse ja teatrimaagiasse, rabades vaatajat nii mitmel tasandil, et see on lausa peadpööritav.

«Venus karusnahas»

Režissöör Roman Polanski

Prantsusmaa 2013

Alates 25. juulist Tallinna kinodes Sõprus ja Artis

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles