Tea, kas see on inimesele omane või rikkus viis kümnendit elu planeedi kõige progressiivsemas riigis meid sedavõrd ära, aga jah, võimu nimel – olgu see nii väike kui tahes – ollakse valmis ebainimlikkuseks. Võim lubab arvata, et sa oled keegi, ning lisab ka varandust, mida saab nii- või teistviisi koguda.
Võimu saamiseks tuleb mängida peent mängu, vajadusel lakkuda kõrgemalseisjate tagumikku, hävitada sõprade elu ja tulevik, olla kui tuulelipp, omamata isiklikku arvamust.
Õnneks pole kõik selleks võimelised, õnneks on paljudel, ilmselt enamikul, väärikus ja südametunnistus. Aga vähesed neist pääsevad troonile, kui üldse.
Mis tähendab, et meid juhivad – ka kõige madalamal tasandil – hingetud ja sisutühjad seltsimehed. Üldistusi mõistagi teha ei saa, kuid aus ja üllas (riigi-linna-valla)valitseja on pigem erand.
Ehk raamatu kõige valusam, kuid samas tõepärasem lõik asub lõpuosas, kus üks tegelastest teeb meie riigijuhtide saavutustest kokkuvõtte: «Nad põrmustasid selle erakonna. Ja kes on järgmine?
Üsna kohutav mõelda, milline võim on mõnel käes ja kuidas nad seda kuritarvitavad.
Me ei erine karvavõrdki sellest riigist, kust me siia vabadusse sattusime. Usu mind. Vaata, kes meil valitsust juhib, rohkem tõendeid ei ole vajagi.»
Pole vahet, kas «Vallakirjutaja käsiraamat» põhineb konkreetse valla sündmustel, mida kuus aastat omavalitsuse kantseleiülemana töötanud Toomas meenutab, või on tegu omavalitsuse koondportreega, aga hapu värk ikkagi.