/nginx/o/2014/07/31/3245445t1he13c.jpg)
Elu tegelikkusest Eestimaal läbi väikevalla ametniku silmade ehk kuidas teenrid meid, rahvast, teenivad. Kõik see, mis Eesti Vabariigis toimub, tuleb äärmiselt tuttav ette, tuttav raamatutest «Juri Andropov», «Brežnev», «Nikita Hruštšov»... Poliitilised mängud, susserdamine, altkäemaksud, sõbrale noa selga löömine... Just nagu mõni kümnend tagasi.
Tea, kas see on inimesele omane või rikkus viis kümnendit elu planeedi kõige progressiivsemas riigis meid sedavõrd ära, aga jah, võimu nimel – olgu see nii väike kui tahes – ollakse valmis ebainimlikkuseks. Võim lubab arvata, et sa oled keegi, ning lisab ka varandust, mida saab nii- või teistviisi koguda.
Võimu saamiseks tuleb mängida peent mängu, vajadusel lakkuda kõrgemalseisjate tagumikku, hävitada sõprade elu ja tulevik, olla kui tuulelipp, omamata isiklikku arvamust.
Õnneks pole kõik selleks võimelised, õnneks on paljudel, ilmselt enamikul, väärikus ja südametunnistus. Aga vähesed neist pääsevad troonile, kui üldse.
Mis tähendab, et meid juhivad – ka kõige madalamal tasandil – hingetud ja sisutühjad seltsimehed. Üldistusi mõistagi teha ei saa, kuid aus ja üllas (riigi-linna-valla)valitseja on pigem erand.
Ehk raamatu kõige valusam, kuid samas tõepärasem lõik asub lõpuosas, kus üks tegelastest teeb meie riigijuhtide saavutustest kokkuvõtte: «Nad põrmustasid selle erakonna. Ja kes on järgmine?
Üsna kohutav mõelda, milline võim on mõnel käes ja kuidas nad seda kuritarvitavad.
Me ei erine karvavõrdki sellest riigist, kust me siia vabadusse sattusime. Usu mind. Vaata, kes meil valitsust juhib, rohkem tõendeid ei ole vajagi.»
Pole vahet, kas «Vallakirjutaja käsiraamat» põhineb konkreetse valla sündmustel, mida kuus aastat omavalitsuse kantseleiülemana töötanud Toomas meenutab, või on tegu omavalitsuse koondportreega, aga hapu värk ikkagi.
Normaalne inimene, selline, kellega luurele läheksime, riigitööd teha ei saa. Olgu ta keskkonnaametis või koolidirektor – poliitmängudesse kistakse ta ikka.
Ja kui sa ei lähe aadetega vastuollu, lüüakse sind minema. Löödi Toomaski, kes kirjeldas kuut tööaastat kui katkematut stressi ja hirmu, sest või neid töökohti pealinnast väljaspool saadaval on.
Omavalitsus on kui üle talve kestnud õun: pealtnäha sile, paari ussiauguga ehk, kuid seest läbinisti mäda. Tähtis, et parteil ja sponsoritel hästi läheks – nemad panevad ju valitsejad troonile –, rahvas söögu heinu ja olgu vait. Elanikud ja riik on justkui valitseja suurimad vaenlased, mis ei luba asju ajada.
Esimesed nõuavad pidevalt midagi, tahavad elada inimväärset elu ega mõista, et on tegelikult mõttetu saast, taak valitseja kaelas. Riik omakorda on kehtestanud arusaamatud seadused, mis ei luba tõsistel inimestel äri ajada.
No ja mis siis, kui kaevandus rikub meie elukeskkonna? Mis on tähtsam, kas lumpeni rahu ja tervis või raha, mida jätkub nii ärimehele kui tema jooksupoistele ehk vallavalitsejatele?
Pealtnäha leidub raamatus, kus kirjeldatakse värvikalt ja põhjalikult omavalitsuses toimuvaid protsesse – üks juhtum, siseskandaal ja räpane tegu ajab teist taga –, ka positiivset, sest hulk tegelasi on inimesed nagu inimesed ikka.
Paraku pole neid kauaks ning nad lahkuvad lõpuks lavalt, kes paremale, kes vasakule.
Hugo Vaher
«Vallakirjutaja käsiraamat»
Varrak, 2014
198 lk
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)