Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Testament on vägevam kui kuld

Püünise vedru on vinnas. Piret Kalda (paremalt), Allan Noormets, Piret Rauk, Andres Raag ja Maiken Schmidt aktsioonis. FOTO: Valmar Voolaid / Meie Maa

Algupärane kriminull on meie teatrilaval haruldane. Liiatigi klassikaline, koha- ja ajaühtsusega ehk nn suletud ruumi krimka. Esimese hooga meenus üksnes Valdo Pandi näidend «Tuisuöö» (1976).

Seda põnevam, Kuressaare linnateatri repertuaaris värske nähtus, on uhiuus külakriminull, Indrek Hargla näidend «Testamenditäitjad», kirjutatud teatri tellimusel, tegevuspaik Saaremaal. Kui Hargla puhul on eelootuseks ehk müstiline mõõde või üleloomulikkus «Süvahavva» stiilis, siis seekord vaeb näitemäng eluehtsat eesti suguvõsa.

Kriminulli arvustada on risk, ei tohi sündmustele ettevaatamatult vihjatagi, mõrtsuka justkui muuseas mainimisest rääkimata. Ehkki peaaegu iga näidendit tuleks käsitada kui krimkat, kus inimsuhetes oma saladuslikkus. «Testamenditäijad» on ses mõttes nutikalt kirjutatud ja lavastatud, et absoluutselt iga tegelase puhul tekib kahtlustusi, pööraseks paisuvaid ja taas taltuvaid oletusi. Vahva on ju mõrvar ära arvata ja seejärel kohe end petetuna tunda.

Täpne ja vaimukas ansambel

Peeter Tammearu lavastus toonitab tegelaste elulisust, juhtuva argisust. Nimelt see igapäevasus muudab kuritöö ehmatavaks, samas ei ole mängulaadis maadligi külarealismi, laval valitseb peene distantsiga kerguse vaim, mis omakorda ei välista ohutunnet. Feliks Küti ärevusmuusika annab tabava kriminulli­mõõtme.

Mänguruumi kodusust loob Riina Vanhaneni kujundus, mis algab juba Kuressaare Sadamaaita sisenedes, Räganuka talu eeskojast, ruskete marjadega pihlapuust ukselävel. Püha pihlakas pidanuks kaitsma oma kodu­talus üksinda elanud Janne-tädi, ometi tullakse kokku tema esimesel surma-aastapäeval – ja see surm oli kahtlane. Vaataja jaoks muhedama, näitlejate jaoks karmima võõrituse lisas esietendusel kuum suveilm: tegevusaeg ju sügis, mil talumaja rõske, vaja puid ahju ajada...

Näitlejate ansambel on täpne ja vaimukas, neli osalist kuuest õnnelikult laenatud Tallinna linnateatrist. Iseäranis südamlik on aga Leila Sääliku osalus Janne-tädi rollis. Paar mälestuslikku tagasivaadet, mis lahkunud tegelase elustavad, ei mõju kummituslikuna, hoopis süvendavad karget ja hoidvat meeleolu, vaba sentimendist. Siit võrsub valus üldistus üksikust vanaperenaisest maal.

Küllap oleks võimalik ka tõlgendus, kus Janne-tädi viibib laval lakkamatult, jälgib kõiki, aga nõnda võiks ta elavad surnuks mängida!

Andres Raag loob sümpaatse lakoonilisuse, mõtte- ja tundetäpsusega Jaanuse rolli, Janne-tädi pärija, kes seab sugulastele üles lõksu – kena parafraas kurikuulsast «Hiirelõksust». Agatha Christie võtteid vilksatab veelgi. Maiken Schmidt ilmub veetleva catering’i-neiu Riinana, ainsa võõrana, kelle silmis eksleb saladusi.

Muide, pole vast juhuslik, pigem teadlikult irooniline, et tellitud toidulaud on sedavõrd traditsiooniline: menüü seapraad-hapukapsas-kartul seostub peiede ja  jõuludega, isegi sinepituub on labane mandri­kaup. Kohalikumat isikupära pakub vaid intriigis oluline pannileib.

Allan Noormets mängib mahlaka lustiga Raimondit, kelle Hargla vembukalt kirjutanud oma ametivennaks. Esimeses vaatuses näikse aplalt viina ja nalja viskav Raimond esindavat «onu Heinode populatsiooni» («Tujurikkuja»), tasahaaval hakkab paotuma mehe tõsisem, komplit­seeri­tum loomus.

Mürgine alltekst

Piret Kalda kujutab vahepeal Kanadas pesitsenud daamikese Milvi õeluse ja naiivsuse sulamit, torkavate finessidega, samas ilma trafaret­se groteski­vaabata. Ilmeka ja ootamatu karakter­rolli loob Piret Rauk: masku­liinse olekuga nais­kiriku­õpetaja Enela, kel professio­naalne ilu­kõne­toon käepärast, ent sekka libiseb täitsa jahma­tavaid into­natsi­oone.

Indrek Hargla

«Testamenditäitjad»

Lavastaja Peeter Tammearu

Kuressaare linnateatri esietendus 29. juulil Kuressaare Sadamaaidas

Tagasi üles
Back