Kultuurisoovitused

Kirjad salajasest pealinnast

Näituse domineeriv eksponaat, Jass Kaselaane irooniline ja tragikoomiline lavastus, seakisaskulptuurigrupp «Luigelaul», mille tagamaad jäävad vaatajale mõelda.

FOTO: Peeter Langovits

«Väljasõit rohelisse» on üliambitsioonikas katse kujutada erapooletul pinnal Tartu vaimu kajastust visuaalkunstis.

Banaalselt mängides klišeemõtetega: Tartu on Tallinna alateadvus. Tartu on eesti kultuuri häll. Tartu on Teine. Tartu on haritud, aga vaene vend. Tartu on kõige enam müüdistatud linn Eestis. Tartu kunst oli kas või kunstikool Pallase hiilgeaegadel peegliks, mis näitas maailma kunstis toimuvat, kuni ühel hetkel kardinad ette tõmmati ja pilt kitsamaks muutus.

See ei tapnud Tartu kunsti, vaid andis talle vahel veidi kummalise varjundi. Tartus ei näinud Soome televisiooni ja sõjalennuvälja pärast oli sinna nõukaajal keeruline välismaalasi tuua.

Ma ei ole Tartu asjatundja – jah, millal ma reaalselt seal viimati käisin? Ei mäleta.

Peeter Talvistu kureeritud väljapanek on üliambitsioonikas katse kujutada erapooletul pinnal Tartu vaimu kajastust visuaalkunstis. Ja see läheb korda, sarnanedes tavalise ajaloolise ülevaatenäituse kõrval ka millegi hoopis keerulisemaga.

Inimesena, kelle elu näib mööduvat Tallinnat pidi kapates, tunnen ma seda väljapanekut vaadates kergelt maadeavastajalikku erutust.

Tartu on teistsugune. Lõuna-Eesti on teistsugune. Kas see polnud mitte maaliõppejõud Sigrid Uiga, kes juhtis kunagi mu tähelepanu sellele, et tumeroheline värv on lõunas hoopis teine ja hoopis sügavam? Eksviljandlasena olin nõus.

Ma ei arva, et Tartu vastanduks kunstis või elus tegelikult praegu enam Tallinnale, pigem on selleteemalised sõnavõtud kas intellektuaalne mäng või lihtsameelsus. Samas võiks vastanduda küll, eesti kunst tervikuna võidaks.

Mis see Tartu kunst on?

Tervet kunstihoone peakorrust täitev väljapanek algab klassikaga (Elmar Kits, Ülo Sooster ja Johannes Saal), aga tegelik jõud ja jutustajavõimed on selles valikus siiski suhteliselt uuel kunstil.

Me võime ju öelda, et Tartu kunst on konservatiivsem kui Tallinnas tehtav; ja tegelikult, miks me üldse püüame defineerida Tartu kunsti, spetsiifiliselt Tallinna kunstist pole ma kuulnud kedagi rääkivat.

Näitus on paigutatud sobivalt hilissuve algusse, ma püüan kujutada ette seda aega Tartus, kuumust, tühjust enne tudengite tagasitulekut, Emajõe loksumist...

Domineeriv eksponaat on muidugi suure saali keset täitev Jass Kaselaane seakisaskulptuurigrupp «Luigelaul», irooniline ja tragikoomiline lavastus, mille tagamaad jäävad vaatajale mõelda.

Tartu kunstis on tihti kergelt varjatud sürrealistlikke jooni, leebet irooniat ja sumedat mõistatuslikkust. Tartu on samas ikkagi pehme, kas just alati turvaline, aga siiski sõbralik paik.

Muidugi domineerib näitusel üldiselt maal. Tartu on maali kodu igal ajal ja igas žanris. Nii võivad ühes saalis rippuda eri aegadest pärit pildid: Kaja Kärneri «Ameerika Häält kuulamas» ja Peeter Krosmanni sotsrealismiparoodiana mõjuv «Kunstiteoste arutelu Tartu Kunstnike Liidus».

Samas saalis eksponeerib Art Allmägi enda ja Anders Härmi kirjavahetust (Fiktiivne? Ükskõik!) kui kontseptualistlikku aktsiooni.

Ja me ei näe konflikti. Tartu taust suudab sõbralikult kokku sulatada asju, mis Tallinna kunsti väljapanekul oleks vähemalt samas ruumis üksteist välistavad.

Nii on lähestikku Laura Põllu värske kunstmetsa-installatsioon ja Louis Hoflingeri linnavaadetega litod aastast 1860. Selliseid seoseid tekib teisigi.

Tartu oleks nagu maagilisest realismist pärit unenäolinn, kus ajatelg kuumuse käes imelikult paindub. Praegu on näiteks imelihtne ette kujutada, et Tartus valitseb igavene suvi, mis on lõputult korduv ja ainult veidi muutuv nähtus, nagu ka Tartu kunst teatud nurga alt võib näida.

Nagu Eesti Poola

Vahel tundub, et tartlased ironiseerivad selle väljapanekuga kergelt tallinlaste üle. Heatahtlikult, ma arvan.

Tartu on Eesti Poola, mõtlen järsku. Nii mõnedki siin nähtavad maailmad on tuttavad sõitudelt Varssavisse või kuskil koduriiulis lebavaist 1980ndate Projektidest. See oli mingil perioodil vist ainus moodsat kunsti tutvustav ajakiri, mida Eestis ametlikult tellida sai.

«Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014»

Avatud 4. septembrini Tallinna Kunstihoones

Tagasi üles