Arvustus: Heino ja Helmi eluromaan

Helmi Puur ja Heino Kiik – teineteisele loodud. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Veel üks sajandi suur eesti armastuslugu.

Nende, eesti kultuuri kahe suurkuju teineteise leidmisest sügisel 1966, leidmishetkest abiellumiseni 14. veebruaril 1968 ja sealt edasi 47 aastat kuni Heino Kiige surmani 22. veebruaril 2013 ning Helmi Puuri lahkumiseni nüüdsama, 6. juulil, vaevalt poolteist aastat hiljem tema «isandast ja käskijast» (nii pöördub ta kirjas abikaasa poole 10. aprillil 1970) – see kõik paistab järelvalguses kui taas üks sajandi armastuslugu.

Olin häälestanud end kirjutama Kiige viimsest, 13. elu-kroonikaraamatuks jäänud teosest «Ei sure kirjanik». Vaatamata oma päevikulisele sisule (Kiige elu- ja kirjanikuaastad 1976–1979) tõuseb see mitmeski mõttes sümboliseerima deemonlikku loomistungi, tahet, pühendumist ja tööd, mis kõik iseloomustas Heino Kiike. Nagu ka paljusid tema suuri eelkäijaid, kes võitlesid vaesuse, võimu ja väiklusega; sattusid eneseteostuses aega ja keskkonda, mis tegi neist vastuvoolu ujujad, kuid kes ei loobunud järgimast oma ideaali ja jäid lõpuni iseendaks.

Aga siis tuli vahele Helmi Puuri surm. Ja ma teadsin, et ei saa enam kirjutada ainult Kiigest. Sellestsamast Kiige raamatust hakkasin otsima Helmiga seotud kohti, kuni jõudsin tagasi kaks aastat varem ilmunud, Helmi Puuri 80. sünnipäevale (20. detsember 2013) pühendatud teose «Legend Helmi Puur» juurde. Ja ma mõistsin, et kumbki ei olnud andekas ja legendaarne mitte ainult selle poolest, mida nad loojatena eesti kultuurile andsid, vaid ka teineteisele – inimestena.

Seisvate käsikirjade kirjanik

Kiige päevikutes näeme teda kirjutamas Nõukogude Eesti esimest erootilist romaani «Mind armastab jaapanlanna», mida ta ise arvab olevat oma parima teose. Selle mõtte pakub Kiik välja abikaasa Helmile, kes loeb romaani iga peatükki samasuguse kaasaelamise ja -mõtlemisega, nagu ta varem on jälginud «Tondiöömaja» ning «Jaapanlannale» järgneva «Maria Siberimaal» valmimist.

Millise järjekindlusega püüab kirjanik elavustada väljamõeldist! Kuni sinnamaani, et küsib luba Tartu ülikooli uue tornühiselamu toas nr 953–954 elavate üliõpilaste käest, kas ta võib  romaani tegelase elama panna nende tuppa. Ja need, kes jõuavad romaani lugemisel lõpuleheküljele, võivad üles otsida Tartus Toomemäel Baeri ausamba ja ülikooli muuseumi vahel kasvava tamme, millele jookseb peaga vastu romaani üks peategelastest, Juhan. Kunstitõde olgu usutav elutõenagi!

Romaani valmimise järel algab praegusele uuele lugejapõlvkonnale absurdsena tunduv kirjaniku võitlus selle ilmumise eest. Kolm köidet «Jommigi» ootavad kirjastuses Eesti Raamat toimetamist ja trükkipääsu. «Olen seisvate käsikirjade kirjanik,» teatab Kiik raamatu esimesel leheküljel ja arvutab välja, kui palju on tal jäänud saamata honorari, mis on kutselise kirjaniku palk.

Raamatu viimane ridagi kõlab selles mõttes sümboolselt: «Kõik rahad on saamata». Kirjanike kongressile 4. aprillil 1976 läheb ta ammuilma soetatud ülikonnaga, mille püksid Helmi lapitud.

Ometi, kirjanik temas ei anna alla. «Jaapanlanna» jõuab käsikirjanagi üldloetavaks teoseks. «Kirjanik ei sure,» kordab Kiik endale raamatu mitmes kohas ja lõpuks pealkirjaski.

«Kirjutamisahne» – nii ta enda kohta ütleb – loojana võib ta ju olla enesekeskne ja ülekohtunegi mõnd kolleegi puudutavas otsustuses või hinnanguis, aga leheküljed temast kui kirjandusfondi esimehest kõlavad peaaegu kangelaslikult. See, kuidas ta nõutab välja kortereid ja autosid kaaskirjanikele, esitab neid aukirjade ja preemiate saamiseks, hangib töökohti ning missuguse hoolega ümbritseb oma peret – see Kiik tegutseb kui taluperemees.

Ta algatab ideid (kirjanike oma elamu, hiljem kirjastus Kupar, lõpuks Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia, mida, tunnistagem, oleks väga vaja praegugi tunnustamaks neid loojaid, kes ei mahu Teaduste Akadeemia akadeemikuteks), rähkleb igiliikurina nende teostamise nimel.

Kiige ema Ella ütleb pojale: «Sa olid lapsena nii keevaline, et isa arvas, et sinust tuleb küll hobusevaras. Ega sa alati, aga vahel olid nii, et me ei osanud sinuga midagi peale hakata.» Ega osatud hiljemgi. Ei oska Eesti hinnata oma suuri poegi ja tütreid. Ei nende eluajal ega pärast surmagi.

Aga jah – Helmi! Kiik kirjutab 1976. aasta algul, et «õnneks on siin just see perekond, kes ometi mõistab, et ka mina töötan». Kahe inimese kooselust saab siis kaheksa aastat, kuhu mahuvad tutvumine Estonia teatri ühel etendusel; vastastikune äratundmine, et ollakse määratud teineteisele; selleks ajaks juba kuldtähtedega eesti balleti ajalukku kirjutatud Helmi Puuri üliinimlik kolmas katse naasta lavale, mida tähistab 16. juulil 1965 Estonias esietendunud ballett «Romeo ja Julia», ja lõplik loobumine tantsijakarjäärist 34. eluaastal 1967, mil paljud teised alles liiguvad tipu poole.  

«Olid tavalised reaetendused ja ma ei teadnud ka ise, et üks neist osutub viimaseks,» räägib ta ühes intervjuus. «Jäin uuesti haigeks ja sel korral loobusin saatusega vägikaika vedamisest. Nähes, et tunnistan seekord ta ülevõimu, kinkis saatus mulle vastu midagi väga kaunist. Andis toreda perekonna, seepärast ei olnud lavalt lahkumine mulle valus.»

«Legendi» raamatust loeme, kuidas argliku, otsekui mõne sentimentaalse armastusromaani alguspeatükki meenutav tutvumine ja teineteisele lähenemine plahvatab ühekssaamiseks 6. augustil 1967 Heino Kiige suvemajakeses Mähel, Eestit tabanud enneolematus augustitormis. «Loodus pakub mälestusväärse päeva meie kahe liidu kinnitamiseks. Tunneme, et oleme tõesti koos, teineteisele loodud. Meid ei lahuta ka maru mitte,» kirjutab Kiik oma päevikus.

Nii lähebki. Nende kirjavahetusest – Kiigest saab üliõpilane Moskva kirjandusinstituudis ja hiljem kõrgematel stsenaristide kursustel – õhkub erootilist kirge, ülevoolavat hellust, aga ka argiasjalikke nõuandmisi, korraldusi, mida kaks armastusele ja perele pühendunud inimest vajavad.

Heino Kiik: «Helmi, nii suurt õnne tahab igaüks eluks ajaks. Sa oled ime. Kõik Sinus rõõmustab mind. Iga pisiasi ja suurasi. Sinus on sellist võlu, mida ei oska öelda. Ilus on Sinu lähedane olla. Ilus – nii pole vist veel öeldud.»

Helmi Puur: «Heino, kallis, maailm on nii ilus, sest igal, igal pool oled Sina. See on tõesti nii. Ja kui hea see on, kui hea on nii elada.»

Üks kaunimaid ülemlaule

Võiks ju arvata, et pärast esimese poja Jaani sündi augustis 1969 hakkab abielu varjutama argirutiin. Aga ei, siin jagub kirglikku armastust tõusvas joones. Oktoobris 1969 kirjutab Kiik oma naisele poeemi – tõenäoliselt eesti kirjanduse ühe kaunima Saalomoni ülemlaulu. Võimatu on jätta tsiteerimata selle lõppu:

Tunnen end uduebemena,

kannan sind lennul igavikku.

Kas merelaine heljutab mind?

Ma lahustun olematusse.

Hetkesse koondub elu mõte.

Looduse ürgigavene sund

plahvatab õnneks.

Ja kevadel 1970 kirjutab Helmi Puur: «Kahe inimese armastus on suur õnn, võib-olla kõige suurem / - - - / Tahaksin Sinuga sada aastat noor olla, Heino. Olemegi, eks ole...»

Kolm aastat hiljem sünnib perre teine poeg Paavo. Poiste vanemad elavad paisuvas õnnes. «Olen õnnelikem isa maailmas,» pihib Kiik. Ja Helmi vastab (kiri 8. juunist 1974): «Heino, ootan Sind koju. Seda teevad ka Sinu poisid. Väiksem tahab Sulle oma ilusat puhast lapsenaeratust näidata. Nägemiseni.»

Heino Kiik

«Ei sure kirjanik. 1976–1979»

Ilmamaa

2014 248 lk

Heino Kiik

«Legend Helmi Puur»

2012 198 lk