Praegu on Paju kindel, et tänu raamatukülale suhtlevad inimesed omavahel tihedamalt kui varem. «Seega tähendab see saja elanikuga küla ellujäämist. Kirjandus on loonud siia täiesti uue vaimse maastiku, see peegeldub ka lastes. Raamatuküla olemasolu on muutnud selle koha narratiivi, andnud teada Võtikvere kultuurimaastiku olemasolust ja loonud uue kogemuse eluks. Ühe maastiku elushoidmine sõltub paljudest kogemustest, meie oskustest, vaimsest kapitalist, tarkusest, maailmapildist ja enese tajumisest selles kultuuriruumis, mida me ise oma tegevusega või tegevusetusega loome.»
Võtikvere raamatukülla tuleb huvilisi üle Eesti, ent külalisteks on ka eesti kirjanduse tõlkijad eri riikidest. Paju nendib, et kui külainimesed üritust ei toetaks ning kohalolekuga seda ei kinnitaks, siis ta ei saaks raamatuküla korraldada.
Selle aasta raamatupäev kannab pealkirja «Poeetilised maastikud» ning patrooniks on kirjanik, muusik, kirjandus- ja kultuurianalüütik Jan Kaus.
Võtikvere raamatuküla erilise sündmusena nimetab Imbi Paju aga Ervin Õunapuu näidendi «Mina, Luther» avalikku esmalugemist, Lutheri rollis Indrek Taalmaa.
«Luther oli dramaatiline, kuid andekas isiksus, kelle laulud on kurvastuses sündinud luule. Tema vägivaldne lapsepõlv mõjutas ka tema teoloogilist lähenemist. Hirm ja karistus on Lutheri teoloogia suurim osa, mis kasvas välja tema suhtest isaga. See, et inimene ei suuda ise midagi teha, vaid kõik on mõne suure ülemuse või juhi kätes, on paradoksaalselt seotud tema isasuhtega. Ervini näidendis on joonistatud välja ühe usumehe absurd, väikese inimese suured püüdlused suure Jumala ees, Isa ja poja vägivaldne suhe. See narratiiv on meis kõigis.»