Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tove Jansson - tegi tööd ja armastas

Muumide maailma looja 1973. aastal koos oma tuntuima «lapse» Muumitrolliga. FOTO: SCANPIX

Harva juhtub, et ilma sünnib inimene, kes on võrdselt andekas rohkem kui ühel kunstialal. Tove Jansson (1914–2001) oli üks selliseid imeinimesi, kes ise pidas end eelkõige maalikunstnikuks, ent on maailma kultuurilukku kinnistunud lastekirjaniku ja illustraatorina. Soomes tähistatakse Janssoni suurt tähtpäeva muidugi laialt. Muumitrollid olid ikkagi ammu enne Nokiat ja kurje linde, ning jaapani turiste käib Klovharuni saarel paaditäite kaupa.

Tuula Karjalainen kirjutas mitu aastat uut elulooraamatut «Tove Jansson. Tee tööd ja armasta», mis soome keeles ilmus juba eelmisel sügisel. Eks ikka selleks, et väliskirjastajatel oleks aega raamat juubeliks välja anda.

See ohtra pildimaterjaliga – esindatud on niihästi fotod Janssoni igapäevaelust, maalid, karikatuurid kui ka muumilugude illustratsioonid – varustatud raamat on võrratu teejuht tema elu ja loomingu juurde. Lisaks põhjalikule kunstiloomingu ülevaatele avatakse lugeja jaoks ka muumilugude tagamaad, nii et pärast selle lugemist saavad Nuuskmõmmikud, Mymlad ja Tuu-tikid hoopis lähedasema hingamise.

Lastele on lisaks kõikide Janssoni enda kirjutatud raamatute kordustrükkidele ilmunud veel mitu uut muumiraamatut, seda küll teiste autorite mõtte- ja pintslitööna. Näiteks raamatu «Muumimamma ohtlik noorus» on kirjutanud Johanna Sinisalo ja teisedki kirjanikud on muumide kallal kätt proovida saanud. Siinkohal võib märkida, et muumimaailma üle valitseb Janssoni vennatütar Sophia Jansson, kellel on parasjagu elu kõige kiiremad aastad, ja see tramburai algas juba viis aastat tagasi, kui käesolevaks juubeliaastaks valmistuma hakati.

Kunstnikepere kasvandik

Tove Jansson sündis 9. augustil 1914 kunstnike perekonda. Tema isa Viktor Jansson oli perekonna Suur Kunstnik, kujur, kes mitme oma skulptuuri loomisel on modellina kasutanud noort Tovet. Ka ema Signe Hammarsten-Jansson, Ham, alustas kunstnikuna, võitles Rootsis aktiivselt naiste õiguste eest – näiteks võitles ta tüdrukutele välja õiguse telgis ööbida. Ent tema pidi pärast abiellumist ja laste saamist võtma enda kanda pere igapäevaelu ning nii tuli tema käe alt välja rohkem kui 200 postmarki ja lõputu hulk illustratsioone kõikvõimalikele raamatutele.

Nii hakkas Tove ema süles juba väikese lapsena joonistamise kunsti õppima, ning ei läinud kaua aega, kui temagi asus joonistama karikatuure, illustratsioone ja kaanepilte, näiteks aastatel 1940–1953 vasakpoolsele satiirilisele soomerootsi ajakirjale Garm, kus tema meelistegevuseks oli Hitleri ja Stalini üle kurja nalja heitmine. Emaga oli Tovel kuni tolle surmani väga tugev side.

Soome on kakskeelne riik ja Jansson kirjutas oma raamatud juba tollal üsna marginaalses positsioonis olevas rootsi keeles. Kui praegu ilmuvad olulisemate soomerootsi autorite raamatud ühekorraga niihästi rootsi kui ka soome keeles, siis Janssoni teekond soome keelde käis tegelikult hoopis läbi inglise keele.

Tänu sellele, et muumikoomiksid hakkasid 1954. aastast ilmuma maailma tollases ühes suurimas ajalehes The Evening News, kust need levisid edasi kaheteistkümnesse riiki ja sadadesse erinevatesse ajalehtedesse, pandi ka soomekeelses maailmas lõpuks tähele, et neil on selline kunstnik-kirjanik.

Ja läkski kõigest üheksa aastat, enne kui 1955. aastal ilmus soome keeles esimese muumiraamatu tõlge. See oli «Sabatäht» (esmailmumine rootsi keeles 1946. aastal), ning sellest peale on Tove Jansson ja muumitrollid osa soome kultuurist. Eesti keeles ilmus see raamat muidugi alles 1995. aastal.

Muumitrollid olid esialgu üsna väike osa Janssoni elust. Pärast lepingut The Evening Newsiga hakkas see aga elu üle võtma ja see tegi talle palju muret. Õnneks võttis vend Lars koomiksite joonistamise enda peale ning Tove sai jälle natuke rohkem tegelda maalikunsti ja kirjutamisega.

Nagu Helsingis Ateneumis suurel ülevaatenäitusel näha võib, võttis Jansson maalimist väga tõsiselt. Väljas on hulganisti autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte ja seinamaale, hilisemast perioodist abstraktseid töid. Sõja ajal ei jaksanud Jansson nii palju maalida, kui osta taheti – inimesed eelistasid raha hoidmise asemel kunsti investeerida. Nii ongi väga paljud Janssoni tööd erakogudes laiali.

Kaks naist kivisaarel

Näituse kolmeaastase ettevalmistusperioodi kestel kuulutati tähtsamates lehtedes mitu korda, et otsitakse näituse tarvis Janssoni töid, ja nii ilmus välja nii mõnigi maal, mille olemasolu tuli perekonnale uudisena. Lisaks maalidele on näitusel väljas hulganisti muumiraamatute illustratsioone ja koomikseid; põnev on vaadata varaseid katsetusi, kus tulevased muumimaailma tegelased alles hakkavad autori peas kuju võtma.

Tove oli suurepärane joonistaja, seda õppis ta oma ema käest iga päev, ja jääb küll mulje, et ta võinuks joonistada mida tahes mis tahes asendis.

Punktiks «i» peal on uhked muumimaailma mudelid. Paljud neist on Janssoni pikaajalise elukaaslase Tuulikki Pietilä (1917–2009) nikerdatud, aga ka Tove andis oma panuse – kunsti tegemine selle ükskõik millises vormis oli selle paari jaoks elu sisu.

Jah, väga pikalt vaikiti faktist, et Jansson elas suurema osa oma elust koos Pietiläga. Ka Janssoni ema keeldus sellest rääkimast. Ometi elasid ja töötasid need kaks naist mitukümmend aastat koos nii Helsingis kui ka suviti viis kuud Klovharuni kivisaarel.

Toona ei olnud see comme il faut. Õnneks on ajad muutunud ja Janssoni elutööst rääkides ei pea sellest olulisest faktist enam kinnisilmi mööda tormama.

Õige mitmes täiskasvanutele kirjutatud novellis ja romaanis käsitleb Jansson meisterlikult kahe naise suhet. Eesti keeles neid raamatuid küll olemas ei ole, õnneks tulevad appi soome ja inglise keel. Ja muidugi rootsi keel.

Peagi eestikeelne elulugu

Kuidas oleme meie Eestis Tove Janssoni saja aasta juubeliks valmistunud? Julgelt võib öelda, et mitte kuidagi.

Eelmisel aastal anti uuesti välja kirjaniku täiskasvanutele mõeldud «Suveraamat», mis räägib väikesest plikast Sophiast ja tema vanaemast väikesel saarel, millele teeb ringi peale nelja ja poole minutiga, aga mis nende kahe suvedes on ometi universumi mõõtmed võtnud. Ühtegi muumitrolliraamatut pole uuesti välja antud, poes on järel mõni igiviimane eksemplar.

Jõuludeks peaks eesti keelde saama seesama Tuula Karjalaineni kirjutatud elulooraamat «Tove Jansson. Tee tööd ja armasta». Järgmisel nädalal jõuab raamatukauplustesse uus novellikogu «Sõnumid», tegemist on valikuga autori kogu novelliloomingust, ja kõik on uued tõlked.

Lapsed, Janssoni esimene publik, on aga täiesti tähelepanuta jäänud. Neid nagu polekski olemas. Muumitrolle nagu polekski olemas, nagu ka koomiksiraamatuid. Rääkimata raamatutest, mida Jansson lisaks enda omadele illustreeris. Kasvõi J. R. R. Tolkieni «Kääbik», mis nüüd soome keeles taas välja anti. Õnneks on Helsingi lähedal, saab seal seda ilu vaatamas käia ja mõne raamatu kaasa tuua. Kahju on ikkagi.

Tove Janssoni näitus viib mõtted paratamatult meie enda Edgar Valterile, kes on senimaani ületamatu illustraator, väärt lastekirjanik ja maalikunstnik. Tahaks loota, et tema tähtpäev niisama märkamatult ei möödu. Valteri saja aasta juubelini on veel aega, see jõuab kätte 2029. aastal, aga suureks ülevaatenäituseks peab juba valmistuma hakkama. Elulooraamatust rääkimata.

Tagasi üles
Back