Praeguse USA-Vene spiooniskandaali ajal ongi paslik kirjutada arvustust luurest. Asi on seda väärt, ehkki muidugi raamat ise palju varem raamatupoodides olemas, kui külma sõja sarnane luureskandaal avalikuks sai.
Kaitsepolitsei nõtkelt ilukirjanduslikud toimikud
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
16. juuli 2010, 13:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõda käis edasi ka Nõukogude Venemaa (hiljem Nõukogude Liidu) ja Eesti Vabariigi vahel. See saab selgeks kohe esimesest (numeratsiooni järgi 9ndast) leheküljest, kust selgub, et 1920. aasta Tartu rahu oli Nõukogude Venemaale vaid ajutise iseloomuga ja vaheetapiks sõja kuulutamisele. Selles valguses on muidugi halenaljakas kuulata arutelu, miks Nõukogude Liit ei pidanud kinni Tartu rahust. Ei pidanudki pidama.
Põhjalik töö
Sõda avalikult ei kuulutatud, kuid väga kaugel Nõukogude Venemaa tegevus Eestis sellest ka polnud. Väheteadvustatud faktina lisas Eesti-Vene suhetele «vürtsi» asjaolu, et kuna Nõukogude Vene saatkond oli esimene omataoline just Eestis – teiste riikidega polnud veel diplomaatilisi suhteid –, siis sai Eestis katsetada ka saatkonna kaudu spioneerimise meetodeid, mis osutusid hiljem mujal tõhusaks.
Väiksema osa raamatust on kirjutanud Marko Tamming, kes peatub Nõukogude sõjaväeluure arengul. Autoreil on õigus, kui nad rõhutavad, et raamatus saab ülevaate mõlema poole luuretegevuse ajaloost.
Ehkki raamat on kirjutatud äärmise süstemaatilisusega, ei ole sellest kadunud belletristika (sellest hiljem), missuguseid võimalusi muidugi luuretegevus ise pakub. Kuid samas käis võitlus elu ja surma peale.
Tammingu ja Rosenthali raamat esindab parimas mõttes saksa ajalookirjutuse traditsiooni, mis tähendab põhjalikku arhiivides töötamist, korralikku viiteaparatuuri ja kindlat struktuuri. Üle 100 lehekülje raamatust moodustavad lisad ja sellele otsa mitukümmend lehekülge kasutatud allikad ja kirjandus.
Imestusväärne on sealjuures asjaolu, et raamatu põhiautor Reigo Rosenthal on suhteliselt lühikese ajaga kirjutanud kolm teost – «Loodearmee», «Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas» ja siis nüüd käesolevast uurimusest lõviosa. Kusjuures hinnaalandust eriti ei tehta, tegemist ei ole lati alt läbijooksmisega, vaid korralike ajaloouurimustega.
Raamatu põhisisu seisneb muidugi kaitsepolitsei toimikute läbitöötamises. Juhtum juhtumi haaval võtab Rosenthal läbi kommunistide katsed Eesti Vabariiki kukutada või õõnestada.
Võib-olla ei jää siin väga aega ja ruumi uurida, miks kommunistid sellisele teele läksid. Veidi kõneleb sellest näiteks Marju Lauristin oma mälestusteraamatus, kui ta kirjutab oma emast Olga Künnapuust (hilisem Lauristin), kes oli olnud tugevate ideaalidega ja seetõttu ei maksvat teda naeruvääristada.
Tegelikult Rosenthal kommunistide naeruvääristamisega nii väga ei tegelegi, pigem võib leida suisa koomilisi seiku kaitsepolitsei tööst. Siin seisnebki raamatu üks suurimaid plusse – tegemist ei ole ideoloogilise pamfletiga Eesti Vabariigi kaitsmiseks.
Lutsulik koomika
Otse vastupidi: kohati tundub, et mõne toimiku autoriks on olnud Oskar Luts. Kes mäletab «Kevadest» peatükki, kus Tootsi koerused olid lühidalt üles loetud, siis selles raamatus saab kohati samasuguse tunde kätte küll.
Saame teada, kuidas kaitsepolitsei Tallinna jaoskonna ülem Viljam Liiv jõi 1922. aastal maha agentide päevaraha Viktor Kingissepa tabamise eest – kokku 50 000 marka. Sellele eelnevalt oli siseminister Kaarel Einbund ühest miljonist KAPO-le määratud margast endale võtnud 200 000.
KAPO kantseleiametniku Aleksander Grossi väitel oli KAPO üks juhtametnikke Paul Varfolomejev ise sisustanud põrandaaluse trükikoja, soovides niiviisi saada trükikoja tabamise eest saadavat preemiat.
Selliseid näiteid on muidugi veel. Ent siin selgubki taas kord vana banaalsus – tegelik ajalugu on huvitavam kui ilukirjandus.
Igal juhul tõestab Tammingu ja Rosenthali raamat, et tõsine ajalookirjutus pole kuhugi kadunud ja et tulemused sünnivad ränga tööga arhiivides. Populaarseid elulugusid on lihtne üles tähendada, kuid säärase raamatu kirjutamiseks läheb vaja eriettevalmistust ja tahet teha musta tööd. Tulemus on oma töö vääriline.
Raamat
Reigo Rosenthal
Marko Tamming
«Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924»
SE & JS, Tallinn 2010
861 lk