Nirvaanasse – davai! Päriselt ka?

Tarvo Vridolin kehastamas aastail 1873–1962 elanud esimest eestlasest budistlikku munka vend Vahindrat, kelle nimi oli Läti passi järgi hoopiski Kārlis Tennisons. Foto: Siim Vahur

Paljasjalgse Tõnissoni taastulek auväärt pühamehena.

Hingerahutust sisendab huvitav tõik, kuis nii ligistikku esietendusid suveteatris uued algupärandid kahest eesti legendist, antud kontekstis võib koguni öelda, et kahest tulnukast: 31. juulil Urmas Vadi «Kus sa oled, Juhan Liiv?» Alatskivil ja 1. augustil Mihkel Seedri «Vaga vend Vahindra» Varbusel.

Mõlema näidendi nimitegelase õnnistuseks ja needuseks on kanda endas ainulist ja ajaülest unistust Eestimaast. Mine tea, kas mõlema taastulek siin ja praegu ennustab maailma lõppu või uue algust?! Kui Vadi sõnum, et tänases Eestis vajame väga oma geenius-luuletajat Juhan Liivi, puudutab meid vahetult ja mõjusalt tragikoomiliste kontrastide kaudu, siis vend Vahindraga on segasemad lood, tema jääb ikka võõraks nähtuseks.

Kuidas suhtuda kangelasse?

Paljasjalgne Tõnisson näib siiani mõistatus, tema Pan-Baltoonia ilmariik kentsakas utoopia. Sestap mõjub «Vaga vend Vahindra» lavastaja Taago Tubina interpretatsioonis pigem laheda eluloonäidendina, valdavalt jantliku vaatemängu võtmes, suhteliselt pretensioonitu suvetsirkusena.

Siin ongi konks, sest Tubin ei ole loomuldasa miski lauskomöödiate mees, nii et kui tema lavastus kaldub üldrahvaliku koomuski poole kreeni, hakkad palavikuliselt otsima peidetud alltekste, varjatud elitaarsust, paroodilisust, sarkastilisi knihve jms. Kui neid ei mõista leida, siis süüdistad ennast juhmuses.

Lavalt kõlabki publiku suunas (enese)irooniline repliiginähvak «matsid jäävad matsideks», publik omakorda rõõmustab suitsupahvakute ja muude jõmmkärakate üle ... Mõtestatud silmarõõmu pakub Liisa Soolepa kujundus, värvikas ja diskreetne.

Kõige keerulisem on taibata, kuidas suhtuvad autor, lavastaja ning osatäitja vend Vahindrasse. Tarvo Vridolin on sümpaatne näitleja, aga ilmselt kammerliku kiirgusega, vähemasti esietendusel jäi temas vajaka isiksuse väge, mis kompromissitult täidaks vabaõhulava ja hüpnotiseeriks publikut.

Ehkki vaimukad misanstseenid rolli leidlikult elavdasid, polnud näitlemise laadis justkui selgusele jõutud, kas Vahindra on pelgalt naeru-, hetketi suisa haletsusväärne veidrik, või siiski ka jõulisem fanaatik, lootusetu idealist, uhke üksiklane.

Viimane variant oleks põnevam, sest suhtuda Vahindrasse mefistoliku irvega ajakirjaniku Seinbergi (Janek Vadi) ülbel kombel tundub kah mage. Ent vastakam nägemus «külmetavate jalgadega budistist» jääb esialgu soovunelmaks. Aiman, et etenduste käigus muutub Vridolini Vahindra suveräänsemaks, eristub oma jüngritest julgema intensiivsusega. Iga teatrietendus on ju kordumatu mandala.

Ülejäänud kuus meest, kes peategelase ümber sahmerdasid, olid lahendatud üpris ühtlases ja seetõttu väheke väsitavas reipas groteskivõtmes, sõltuvalt näitleja staažist mängitud tuntumas (Tanel Ingi, Janek Vadi) või tundmatumas headuses (Kristian Põldma ning Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lennu tudengite innukas trio Karl-Edgar Tammi, Kristjan Lüüs ja Lauri Mäesepp), kelle etteasted rütmistasid lavastuse erksalt aktiivseks.

Ettearvamatu finaal

Kummatigi püsis vastuolu: mäng oli küll kirev ja liikuv, aga siserütmides ikkagi staatiline ja tammuv. Võib-olla tollesama pideva jantlikkuse, samastumisvõimaluse puudumise tõttu? Selgelt eristus vaikne, hingekriipiv viiv, mil Tanel Ingi mängitud muhe vennike kurvalt haavub Vahindra juudiviha peale.

Väike märkus lavalt lausutava teksti, emakeele kohta: niipea kui repliikidesse poetatakse mõni tänapäevane parasiitväljend, mõni kohatu keelend, näiteks «suured tänud», suvaline lauset risustav «nagu» või siin loos eriti rõhutatud «päriselt ka», hakkan võpatades juurdlema, oli see nüüd sihilik semutsev flirt publikuga või juhuslik hoolimatus. Nii või teisiti katkeb arutluse ajal otseside näidendi sündmustikuga, sestap tuleks keelelisi dissonantse targasti kalkuleerida.

Lavastuse finaal on ettearvamatu, kaunis ja poeetiline. Muutuv mänguruum, avarduv maastik, tõrvikud, Birma tempel – ja surematuse teatraalset näitelava ümbritsevad valged kasetüved põhjamaa suveöös, karged kui Juhan Liivi luuletus. Taamal viirastuslik vaga vend Vahindra. Sõgedalt rapsiv komöödia saab viimaks väärikalt tühistatud. Kõik eelnenu hajub unenäoks.

«Vaga vend Vahindra»

Autor Mihkel Seeder, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp

Nimiosas Tarvo Vridolin

MTÜ R.A.A.A.M. esietendus

1. augustil Varbusel Eesti Maanteemuuseumis