Flow rabas afrofuturismiga

Flow’ sinisesse telki oli tihtipeale täiesti võimatu sisse mahtuda. Foto: Flow Festival / Jussi Hellsten

Flow’ festival on võimalus näha esinejaid, kes Eestisse ei jõua.

Kolm päeva tänavusel Helsingi Flow’ festivalil ei jäta mingit kahtlust: põhjanaabrite muusikafestivalide lipulaev seilab lõunanaabrite Positivusest tublisti ees. Rääkimata ühestki Eesti popmuusikaüritusest. Väga julmalt lahterdades leiab Flow’l oma nii roki-, elektroonika- kui hiphopifänn, kui oled aga kõigesööja, rebitakse su süda ja jalad programmist valikuid tehes ja ühelt kontserdilt teisele joostes lihtsalt katki.

Samu trenditeadlikke hips­tereid, keda Flow’ programm ligi meelitab, pahandas viimasel hetkel välja kuulutatud reedene lisaesineja Skrillex. Mina võtsin uudise rõõmuga vastu, sest kus mujal näha dubstep’i vihatuimat postripoissi täies hiilguses. Skrillex kargas ülienergilise Duracelli-jänkuna plaadimängija taga ringi ja rahvas hullus. Meenus naljapundi The Lonely Island DJ-kultuuri parodeeriv video «When Will the Bass Drop?», kus diskor võib puldi varjus rahus muna praadida, publik ootab nagunii ainult tummist bassiheli.

Samasugusele kliimaksiootusele on oma muusika üles ehitanud ka postrock’i vaarisa Slint, kes oma legendaarse albumi «Spiderland» auks taas tuurile tuli. Veidral kombel on nende muusika mõju peidus samas ürgses instinktis. Eks oli ju ka Skrillex vanasti emo-mees (lauldes nullindate bändis From First To Last) ja nõnda Slinti emotsionaalsusest üldse mitte nii kaugel.

Kui reedel oli veel võimalik sujuvalt ühest telgist teise liikuda, siis laupäevaks oli end kohale ajanud paar tuhat inimest rohkem. Mul seisis ees kohtumine kahe lemmikartistiga: Bill Callahani ja The Nationaliga. Smogi nime all tuntuks saanud Callahan suutis luua intiimse atmosfääri, mis sarnanes pisut (hea!) luuleõhtuga. Nagu kohtumine vana tuttavaga, keda tahaks pärast kallistada, kui ta ainult kontserdi lõppedes kõrgelt lavalt tundmatusse ei kõnniks. Pealaval esinenud The Nationalist on aga viimase paari aastaga saanud üks maailma suurimaid indie-bände, kuid kahjuks muusika tooruse ja headuse hinnaga. Tundus, et laulja Matt Berninger ei soovinud tegelikult üldse tuuril viibida ja igal õhtul rahva ette astuda. Mulle selline torisemine sobis, sest meenutas rohkem algusaegade tusabändi. Samuti olid live’is alles viimastelt stuudioversioonidelt kadunud karjed, tulgu need siis hingepõhjast või sellest, et mees lihtsalt ei viitsi enam superstaar olla.

Teise festivalipäeva tipphetkeks osutus hoopis Rootsi Neneh Cherry, kes koos taustabändi RocketNumberNine’iga oli surutud 360-kraadisele ringlavale. Tänavu pärast 18-aastast vahet uue plaadi välja andnud Cherry on uskumatu energiaga räppar ja laulja, kelle uus triphopilik looming on läbi käinud Four Teti käe alt. Karismaatiline artist ei pidanud paljuks lugu poole pealt katkestada, kui heli tema arust s*tt oli – kui teha, siis korralikult.

Korraliku reiviga lõpetas laupäeva Jamie XX, kes oma set’i ka oma põhibändi The XXi lugusid miksis. Viimasel päeval olid Flow’ korraldajad ilmselt otsustanud sisse pressida veel kõik artistid, kes vähegi mahtusid, mistõttu oli valikute tegemine eriti raske. Kui Flow oleks kunstimuuseum, oleks tegu peaaegu Louvre’iga, kus kõike nagunii näha ei jõua. USA Real Estate kõlas sama päikseliselt ja kergelt kui plaadilt, Suurbritannia Blood Orange’i magamistoa-r&b’ist oli aga taustabändi ja -lauljate abiga saanud pea staadionirokk.

Pühapäev oli eriti hea päev afrofuturismile: pealavalt võis leida nii Janelle Monáe kui ka tuuriks taasühinenud Outkasti. Monáe etendas vangist põgenenud tulevikuandroidi, kapates nõnda läbi oma kahe viimase plaadi suurimad hitid. Kontserdi lõpetas võluv android veerandtunnise jämmiga, mille käigus veenis lavale pikali heitma kogu taustabändi ja maha kükitama kogu publiku.

Outkasti ajal võis Monáe leida esireast, kuid legendaarse hiphopduo tagasitulek oli kerge pettumus. Ehk on õpilased õpetajast paremaks saanud või pole Big Boi ja Andre 3000 keemia enam see, mis vanasti, aga hing ihkas tagasi musta telki Kanada lõnguse Mac DeMarco juurde. DeMarco võllanaljad ja melanhoolne indie olid ka elavas esituses tänavuse albumi «Salad Days» väärilised.

Taas leidsid üksteist ka shoegaze’i legendi Slowdive liikmed. 25-aastane bänd tekitas endiselt ilusat müra ning lauljanna Rachel Goswellil jäi üle vaid naeratada ja ekstaasis tuikuvaid või nutvaid esireainimesi vaadata.

Kuigi Flow on korralik rahaline väljaminek, tasub see muusikaliselt igati ära. Ning kuna iga tagasi viidud pudeliga teenib festivali taarapunktis ühe euro, on ühel vaesel eestlasel võimalik isegi söögiraha tagasi teenida.

Festival Flow

8.–10. august