/nginx/o/2014/08/13/3274469t1h7fad.jpg)
Enam kui 30-kraadise kuumuse eest on Kumu kunstimuuseumi viiendale korrusele kliimaseadmete vahele paigutatud kaks eraldiseisvat näitust: Merike Estna isikunäitus «Sinine Laguun» ja rahvusvaheline grupinäitus «Mina kui maal», mida järgnevalt kirjeldan ühiselt sõnaga «näitus».
26. juunil avatud näitus pakub külastajatele kõike muud kui harjumuspärast maalinäitust ning üleüldse mitmetähenduslikku käsitlust kaasaegsest maalikunstist ja selle arengusuundadest. Suvise leitsaku eest varjab ennast muuseumis viiendal korrusel väljapanek, mis tekitab küsimusi paljude kunstihuvilistest näitusekülastajate peades.
Osa publikust avastas alles pärast avamisel käimist, et viibisid maalikunstinäitusel. Mõni avamisel viibinud ajakirjanik leidis näiteks kõige kajastusväärsemaks tähelepanekuks kodanlikest väärtustest kauge inimesena rõõmsailmelised sefiirikorvikesed ja lõbusa joogipoolise kõrvalt allkorrusel jopega plaatekeerutava ja hiljem klassikaliselt mustas riietuses jopeta Heidy Purga. Värvitu klassika ja segadust oh kui palju.
Juba 1980. aastatel valdas mitmete lääne maalikunstnike loomingut vaadates publiku seas huvitav võõrandustunne: Paistab Nagu..., kuid on midagi muud. Sarnane võõristus tekkis ka minul seda näitust külastades. Maalil võib kõndida, maali võis avamisel juua, maali võis avamisel süüa, maal on näitusesaalist kõrbesse seiklema läinud ja seejärel näitusesaali oskuslikult tagasi projitseeritud. (Oskuslikult? Muuseumi viienda korruse installeerimise vaatepunktist ilmselgelt kõige ebasõbralikum teravnurk on kenasti projektsiooniga kaetud ning oskuslikult «alistatud».)
Maal on võtnud hübriid-monstrumi kuju, kelle sees veel avamisel hingas Kris Lemsalu unnesuikunud keha, maali võib lehitseda (olgugi et ettevaatusabinõuna seisab põrandal keelav märkus, mis julgustab lehitsemiseks näitusevalvuri appi kutsuma), kuumarabandusest oimetu propeller-maal abitult maas vingerdamas ja üle ääre ripakil tekstiil alumise korruse kohalikule maalitraditsioonile pilku heitmas.
Walesist pärit kunstniku Dan Reesi vaakumis eksponeeritud lõuend viitab klassikalise maalikunsti isoleeritusele ja hapnikupuudusele. Olukorrale, mil alates 1960. aastatest kunstiteadus- ja kriitika maalikunstist eemaldusid, jättes kaasaegse maalikunsti olukorda, kus see tänapäevani ei ole teoreetikute huviorbiiti naasnud.
Tõsi, teatud strateegiad pakuvad kunstiteooriale endiselt huvi, nagu näiteks apropriatsioon (fotokunsti võte, mille puhul kunstnik kasutab varasemaid pilte muutmatul kujul teistsuguses kontekstis ja teistsugusel eesmärgil, muutes sel viisil pildi algset tähendust), küüniline parodeerimine ja nüüdseks juba unustusse vajunud maalikunsti tagaleinamine.
Üheks põhjuseks, miks kaasaegse maalikunsti näituse kirjeldamisel ja analüüsimisel paljud külastajad hätta jäävad ning miks kaasaegse maalikunsti vaatlemine just seesuguste strateegiate prisma läbi kaunikesti piiratud on, tuleneb 1960. aastate kunstiteooria ja -kriitika poolt hüljatusse jätmisest.
Tagasivaatavalt ja küsivalt vaatab kohalikule modernistlikule maalikunsti saalile (just sellel ajal nägid kohalikus kontekstis ilmavalgust tasapinna ja pintslitõmbe uute interpreteerimisvõimalustega seotud maalistrateegiad, mis omakorda rakenduvad ka kaasaegse maalikunsti eksperimentides Kumu näitusel) otsa Estna üle ääre rippuv, enda algeid otsiv kohatu maal tekstiilil.
Kui otsida uusi teoreetilisi suundi, millega kaasaegsele maalikunstile läheneda, siis selle näituse kontekstis ongi põnev jälgida ja vaadelda inimest, kes harjub «uue» maaliga, maali mõiste rekonstrueerimisega.
Merike Estna ja Kati Ilvese kureeritud näitus tõstatab nii teoste ajastu- ja kohaspetsiifilise eksponeerimisega kui ka maalikunsti vormiliste ja tehniliste uuendustega küsimusi kaasaegse maalikunsti enda puuduliku lähimineviku tõlgendamise osas ning pakub ühe mängulise võimaluse probleemiga kaasa mõtlemiseks.
Näituse idee ja eesmärgi võtab ilmekalt kokku Jon Rafmani unenäoline rännak maali sisemusse, kutsudes vaatajat avastama seninägemata tahke ja uusi, traditsiooniliselt kahemõõtmelise lõuendi varju jäävaid suundi kaasaegses maalikunstis.
Merike Estna isikunäitus
«Sinine laguun»
Kuraator Kati Ilves
Rahvusvaheline maalinäitus
«Mina kui maal»
Kuraatorid Kati Ilves ja Merike Estna
2. novembrini Kumu kunstimuuseumis
:format(webp)/nginx/o/2020/02/21/12957907t1h1ff3.jpg)