Kui teater tahab olla elust suurem

Suur Tõll sobib purjeka ossa igati ja tegevustki on tema pardal piisavalt, et tegevuspaika õigustada. Aga nutikast lavakujundusest ja uhkest laevast lavastuse õnnestumiseks ei piisa.

FOTO: Jaana Süld/NUKU

Nukuteatrile meeldib riskida, võtta ette suurejoonelisi projekte, neid oskuslikult turundada, kuid lõpptulemus paneb õlgu kehitama. Midagi nagu oli ka, aga loodetud elamus jääb saamata.

«Kapten Granti laste» lavastuse puhul riskis teater nii kohavaliku kui ka algmaterjaliga. Kui nõukogude ajal ekraniseeriti Jules Verne’i romaan seitsmeosalise teleseriaalina, siis nüüd püütakse see kokku võtta ühte lavastusse.

Asukoha valik õnnestus täielikult. Suur Tõll sobib purjeka ossa igati ja tegevustki on tema pardal piisavalt, et tegevuspaika õigustada. Võib-olla oli see silmapete, aga nähtud etendusel tundus meri kaasa mängivat ja kiigutas laeva just siis, kui tegevus seda nõudis.

Aga nutikast lavakujundusest ja uhkest laevast lavastuse õnnestumiseks ei piisa. «Kapten Granti laste» lavastusele sai saatuslikuks see, et lavastaja ja dramaturg oli üks ja sama isik. Vahur Kelleril oli oma kindel nägemus ja kuna kõrvaltvaataja pilk puudus, siis ei raatsinud ta ilmselt ühestki esmapilgul vahvana näinud ideest loobuda. Usun, et lavastus ei oleks olnud nii pikk ja lohisev, kui selle oleks lavale seadnud keegi teine. Keegi, kes oleks soovitanud dialooge tihendada ja monolooge kärpida. Praegu aga muutis üks-mees-kahes-rollis-lahendus raskeks näitlejate töö, kes isegi ootamatusi täis mänguplatsil peavad kasutama üliinimlikke võimed, et etenduse ajal pinget ja sujuvust hoida. Kohati nagu saadi tükk elama, aga siis näitlejate jõud rauges.

Rabedana tundusid ka stseene siduvad sillad. Nii mitmekülgne ja mitmes paigas toimuv tegevusliin nõuab kindlasti n-ö koori, kes viiks vaataja fantaasia õigetele radadele, kuid ainult massile lootma jäädes seda ei juhtu. Teater annab suurepärase võimaluse lavadebüüdiks alles mullu Viljandi kultuuriakadeemias näitlemist õppima asunud tudengitele, kes saavad näidata kõike, mida nad on talve jooksul õppinud. Noored on tublid ja kindlasti on sealt tulemas uusi andekaid näitlejaid, ent kohati on nad kui lapstööjõud. Ilmselt on neile antud kätte üldine suunis «tee nii», aga pole pööratud tähelepanu kooskõlale. Massi-stseenide puhul häiris, et tegevus hajus avaral laval laiali ja raske oli tähelepanu kuhugi suunata, sest kõik toimus korraga. Ilmselt läksid nii mõnedki noorte säravad etüüdid seetõttu vaatajate jaoks kaduma, et need polnud õigesti ajastatud.

Liiga palju oli massistseenides ka jämekoomikat joodikute kujutamisel. Kindlasti on sadamates üksjagu lõbunaisi, aga kõiki sadamaid ei saa ainult selle kujundiga illustreerida.

Arusaamatuks jäi lavastaja soov täiskasvanud vaatajatega flirtida. Jah, me kõik teame Hemingway kuulsat lauset, et igas sadamas võib kohata ühte eestlast. Aga milleks on vaja takuse parukaga ja pasteldes selli tegelaste vahele sõnatult tatsuma, jääb arusaamatuks. Nagu ka viited Lutsu «Kevadele» ja rätsepmeister Kiire poja kummalisele nimele.

Omaaegsest seriaalist mäletan ma siiani vaid Lembit Ulfsaki mängitud hajameelset geograafi Paganeli, seda tänu Ulfsaki suurepärasele tööle, aga ka vaieldamatult kõige värvikamale karakterile. Ilmselt jääb ka seekordsest etendusest ennekõike meelde Andres Roosilehe mängitud geograaf. Dramaturg-lavastaja pakkus talle lahedalt mänguaega (võib-olla isegi liialt palju) ja Roosileht oskas seda kasutada isegi siis, kui tal tuli jääda tagaplaanile.

Lavastuse algus, kus Mary Grant lükkab teenri eemale,  andis lootust, et osatäitjal Teele Kaljuvee-O’Brockil on võimalus mängida oma ajastu kohta ebatavaliselt südikat ja vaprat neidu. Tegelikult tuli noorel näitlejal piirduda järgneva kolme tunni jooksul suuresti vaid dramaatilise ohkamisega. Etenduses kaasa teinud poisi Keijo-Johann Nordeni suhtes oli lavastaja märksa armulisem ja ta sai oma rolliga hästi hakkama.

Nähtud etendusel oli publiku vaieldamatult lemmik-stseen see, kus Tarmo Männard treenis kindluse komandandina oma 13 poega. Noored näitlejad ei jäänud selles stseenis sugugi alla neist märksa kogenumatele linnateatri noortele meestele «Pál-tänava poistes».

Kui üks teater soovitab väikseid lapsi etendusele mitte kaasa võtta, siis pole tegu mitte teatrirahva pahatahtlikkuse, vaid igati põhjendatud soovitusega. Väikelapsed lihtsalt ei suuda kolm tundi paigal istuda, eriti kui etenduses on üksjagu pikki heietusi kaugetest maadest ja meredest. Kohati käis see etendus üle jõu ka neile, kes lavastaja nägemuse järgi oleksid pidanud olema sihtrühm. Kuna suur osa publikust olid lapsed, siis andis rahutu nihelemine kohe märku, kui lugu taas venima hakkas. Neid hetki nähtud etenduses jagus.

Nukuteater peaks kindlasti edaspidigi riskima ja tooma lavale suuri projekte. Aga kas kogu suure töö usaldamine ühele inimesele on õigustatud, on iseküsimus.

Jules Verne

«Kapten Granti lapsed»

Dramatiseerija ja lavastaja

Vahur Keller

Mängivad NUKU teatri trupp, NUKU noortestuudio, külalis-osatäitjad

Esietendus 9. augustil Lennu-sadamas jäämurdja Suur Tõll pardal

Tagasi üles