Päevad täis püssirohtu ja kahuriliha

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Iga võtte jaoks pidi tankide vahel plahvatava pürotehnika uuesti üles seadma.

FOTO: Albert Truuväärt

Sõdurid panevad ennast mäenõlva taga valmis, kohendavad kiivreid ja laevad püssid padrunitega. Tankistid võtavad soomukis koha sisse, lukustavad sihtmärgid ning on valmis vastase pihta tuld andma. Jääb veel mõni hetk hinge tõmmata ja taeva poole palveid lugeda. Siis tuleb märguanne ja mehed jooksevad mäenõlva tagant sõjahüüete saatel välja, tankid nende ees, vahel ja järel.

Elmo Nüganen näitab sõduritele, mida täpselt teha.

FOTO: Albert Truuväärt

Kaks Eesti Leegioni võitlejat annavad kaevikus punaarmeelaste pihta kuulipildujaga tuld.

FOTO: Albert Truuväärt

Peale kahe statsionaarse kaamera filmiti lahingut ka väikese kopterkaameraga.

FOTO: Albert Truuväärt

Tankide London ja Praha omanik Sten Johansson ATVd roolimas.

FOTO: Albert Truuväärt

Kõik tulistavad, kuulid lendavad igasse ilmakaarde. Tankikahurid raputavad maad, veelgi enam teevad seda nende pihta tulistatud mürsud. Tankid saavad pihta, mehed saavad pihta, veel viimased ellujäänud jooksevad kartmatult edasi.

Ühtäkki kõlab: «Stopp! Kõik tagasi! Teeme uuesti!» Eesti ei ole sattunud sõjaolukorda, vaid Lääne-Virumaal Tapa polügoonil käivad Elmo Nüganeni lavastatava mängufilmi «1944» lahingustseenide võtted.

Ühe mehe asemel kümme

Kui enne filmivõtete algust polnud Eesti pikka aega ühtegi lahinguvalmis tanki nähtud, siis nüüd on neid lausa kolm. Tankide kolmik kannab nimesid Reval, London ja Praha.

Reval on pärit Lagedi sõjamuuseumist ning renoveeriti just «1944» võtete jaoks. Londoni ja Praha muretses filmi jaoks Taska Film OÜ soomlasest sõjavarustuse kollektsionääri Sten Johanssoni käest, kelle kollektsiooni kuulub üle saja tanki ja soomuki.

Tankide vahel jooksevad vanades Punaarmee mundrites Viru jalaväepataljoni ajateenijad, kes on filmivõtetel osalemiseks ohverdanud oma vaba nädalavahetuse.

Kaitseväe 1. jalaväebrigaadi staabiohvitseri kapten Marek Vitsuri sõnul ei nuta sõdurpoisid vabu päevi taga, vaid pigem naudivad filmivõtetel madistamist. Nad krahmavad aina peoga paukpadruneid ja elavad rolli sisse.

Kuigi kolm tanki on väikese Eesti jaoks isegi palju, ei saa ainult nendega ühte korralikku lahingustseeni teha. Selle mure lahendamiseks on mõeldud välja plaan, kuidas kolmest tankist ja sadakonnast sõdurist teha terve armee.

Võtteplats on jaotatud kolmeks sektoriks. Igaühes neist filmitakse Punaarmee rünnakut eraldi ning pärast monteerib Heiki Luts animatsiooni ja visuaalsete efektide stuudiost FrostFX oma meeskonnaga pildid kokku. Nii jääb mulje, nagu jookseks mäenõlval umbes tuhatkond sõdurit ja kõmmutaks kümmekond tanki.

Niimoodi terve päev ühte lahingustseeni filmides toodetakse Taska Film OÜ produtsendi Kristian Taska sõnul vaid umbes kaks minutit kinolinale kõlblikku materjali.

Kuna kaamerad ja võttemeeskond asuvad tankidest ja sõduritest kaugel, on raske näitlejatega suhelda. Filmi jaoks on aga vaja, et tankid tulistaksid täpselt ettenähtud ajal ning sõdurid jookseksid just sellises mustris nagu plaanitud.

Kõik peab käima nagu kellavärk. Kuna raadioside tankistide ja võttemeeskonna vahel on kehv, peab midagi muud välja mõtlema.

Võttemeeskond kasutab seda, mis kohapeal võtta on, ning annab sõduritele märku vihmakeepidega. Kollase vihmakeebiga vehkimine tähendab, et peab liikuma, ja punane vihmakeep tähendab seisakut. Kõik sujub.

Kui meeste ja tankidega stseenide tarvis paljundatakse filmitut, siis lennukeid, mis lahinguplatsil ringi lendama peaks, ei ole kusagilt võtta. Need tehakse täielikult arvutigraafika abil.

Ka arvutigraafika loodud lennukid ei valmi ajakuluta. Lutsu sõnul läheb mõnesekundilise kaadriga aega kaks või kolm päeva. Stuudios, kus ta töötab, toodetaksegi tema sõnul kõigest paar sekundit materjali nädalas.

Arvutigraafika eeliseks peab Luts võimalust lavastada kaadreid, mida muidu oleks äärmiselt keeruline või lausa ohtlik teha. Näiteks saab panna lennuki madalalt meeste pea kohalt üle lendama.

Kõmmutavaid tanke ja lennukeid ei tehta siiski vaid arvutigraafikaga. Võtteplatsil mäenõlvalt vaadates on tanke lahingutandril mainitud kolme asemel tegelikult seitse. Nendest neli aga ei sõida ega tulista.

Tegelikult ei ole neisse isegi võimalik sisse minna. Tegu on butafooriaga – ehtsat tanki matkivate puust, vineerist ja penoplastist meisterdatud makettidega. Need on valmistanud filmi «1944» kunstniku Kalju Kivi poeg Mihkel Kivi ja tema meeskond. Seda juba möödunud suvel, kui filmivõtted algasid.

Ilm olgu ühesugune

Tankide jaoks otsiti internetist joonised, vaadati üle, mõõdeti ka paari ehtsat tanki, ja seejärel butafooria valmis tehtigi. Nelja võltstanki tegemiseks kulus aega kaks nädalat.

Mäe otsast vaadates ei tee päristankil ja dekoratsioonil vahet. Kalju Kivi sõnul ei peaks tankile lähenedes silmapettest aru saama veel kümne meetri kauguselgi.

Võttepäev on väga vihmane. Kohati küll taevas selgineb ja vihm lakkab, aga jääb mulje, et niipea kui kaamera tööle pannakse, hakkab jälle sadama.

Võttemeeskonna sõnul kehv ilm filmimist eriti ei takistagi. Oluline on aga, et kui ilm on kehv, peab see olema kogu aeg kehv – kui sektorites filmitud kaadrid hiljem kokku monteerida, on väga erineva ilmaga kaadreid raske kokku kleepida.

Mängufilm «1944» valmib Eesti Filmi Instituudi, kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude toetusel. Filmivõtted kestavad kuni augusti lõpuni ja filmi esilinastus on kavandatud järgmise aasta veebruarisse.

Tagasi üles