Curly Strings: kogu maailm heliseb

Koht, mis ühendab: tegelikult on Eeva ja Villu Talsi, Jalmar Vabarna ja Taavet Niiler oma sõnul liikuva eluviisiga, aga Viljandi mängib nende kõigi elus olulist rolli – just seal said nad sõpradeks ja omandasid ühtmoodi muusikalise mõtlemise. Foto: Toomas Tatar

Vaid umbes aasta tagasi oma tähelendu alustanud Curly Strings sai kevadel Hooandjas debüütalbumi ja muusikavideo tegemiseks toetust 324 hooandjalt. Nüüd on albumil väljas kolmas tiraaž ja toetajaid-kaasaelajaid juba tuhandetes. «Jooksen randa, koduküla randa, et saada pruuniks teiseks juuniks,» on paljude jaoks 2014. aasta suvelaulu sõnad. Olge ettevaatlik kuulamisega, see lihtsalt jääb kummitama! Nagu ka pealkirjas tsiteeritud lugu «Maailm heliseb» ja paljud teised.

Täna, laupäeval, astuvad nad kell 18 üles Suurupi tuletorni juures ning kell 23 Augustiunetusel Pärnus, 20. augustil aga Põlvamaal Varbuse muusikamõisas. 24. augustil esinetakse Harjumaal Anija mõisas.

Alustame oma intervjuuga Viljandist – kohast, kus Curly Strings ehk Krussis Keeled alguse sai. Millist rolli mängivad Viljandi ja õpingud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias teie muusikas?

Villu: Kindlasti väga olulist rolli, sest seal saime ansamblina ja ennekõike inimestena kokku. Mängisime kogu kooliaja eri  kollektiivides koos. Võib öelda, et kultuuriakadeemias omandasime oma ühtmoodi muusikalise mõtlemise.

Kas seal saite tuttavaks ka?

Eeva: Tegelikult natukene enne kooli Etnolaagris juba.

Jalmar: Aga ütleme nii, et sõpradeks saime siis, kui juba kultuuriakadeemias käisime.

Villu: Mina teadsin Taavetit ammu enne seda. Me oleme Taavetiga juba üle kümne aasta koos mänginud. Algusaegadest peale – kohe kui tuttavaks saime, hakkasime koos mängima!

Kus te nüüd peamiselt tegutsete?

Eeva: Meil ei ole ühte kindlat tegutsemiskohta, kuna elame eri  linnades. Mina ja Villu elame Tartus, Jalmar elab siin Tallinnas.

Jalmar: Mina elan tegelikult suvel peamiselt autos. (Kõik naeravad.)  Öid ma päris autos ei veeda, aga ajaliselt olen seal kindlasti kõige rohkem. Üldiselt kulgeb elu Viljandi-keskselt.

Taavet: Mina olen endiselt ikkagi Viljandis, aga vahel käin ka Rakveres, mis on mu kodulinn.

Jalmar: Ja mina käin Setumaal.

Villu: Meil on proovitegemise mõttes ka kerge. Muidu on nii, et vea trummid, võimud ja muud asjad kohale, et saaks bändiproovi teha. Meil sellist asja ei ole, igaüks tuleb oma instrumendiga ja proov võibki alata. Välja arvatud Taavet, kellel on suurem pill – kontrabass. Üldiselt me saame mõnusalt oma proovi ära teha kas või kellegi vabas toas. Me oleme üpris liikuvad.

Rääkides nüüd Curly Stringsi muusikast – miks just ameerikalik kantrimuusika stiil bluegrass?

Jalmar: Ei tea, kas enam saabki bluegrass öelda. Meie eestikeelsetes lugudes on küll kantrihõngu, see on tõsi. Alustasime sellest, sest meile kõigile meeldib bluegrass ja meil on seal eeskujud. Eeskujudena võiks esile tuua Chris Thile kollektiiviga Punch Brothers ja Nickel Creeki. Nende muusikute lugude kaudu hakkasime harjutama juba aasta enne seda, kui bändiga esimese loo välja andsime või oma Facebooki lehe avasime.

Aga me ei ole tegelikult milleski kinni, kui päris aus olla. Üritame võimalikult vähe klišeelikku poppi teha, aga mingil määral popmuusikat sellegipoolest.

Villu: Tihtipeale juhtub nii, et kui me ühte lugu teeme ja seda arranžeerime, siis see kukubki bluegrassilikult välja. Selline lähenemine toimib hästi ja ma usun, et just see stiil on meil alateadvusesse kodeeritud.

Eeva: Mõjutusi on palju igalt poolt ja kui ma kirjutan ühe loo, siis  arvan sageli ise, et see meenutab veel seitset teist. Samas on see sellegipoolest minu lugu, mida ma just praegu välja elama pean, mistõttu ma ei tunne ka komplekse, isegi kui ta mõnda teist meenutab – mis siis!

Teie album sai Raadio 2 kõigi aegade parimate albumite edetabelis 18. koha. Enamik teisi esikahekümne kollektiive on juba aastaid tegutsenud. Mis tunne oli seda uudist kuuldes?

Jalmar: Tundsime, et meil on head fännid, kuna tegu on publikuhääletusega! Ma arvan, et see ongi ühe õige fänni töö – aidata oma meeskond võidule. Keegi ei saa ette heita, et plaat on liiga uus, nagu meile kommentaariumisse kirjutati. Kui vana Vaiko Epliku album «Nõgesed» on? Ka üsna värske, ja 11. koht. Fännid on aktiivsed ja see on kõige parem võimalus muusikat reklaamida, kui on olemas sellised fännid – jutt levib. Meil on ootamatult Facebookis kokku saanud juba 5500 fänni, samas kui aasta eest oli 500. Varsti jõuame ehk Ewertile ja draakonitele järele, neil on mingi 40 000 «meeldimist» vist.

Teete eestikeelset muusikat, aga kas teil on ka ambitsioon ületada Eestimaa piirid, minna laia ilma ja luua ingliskeelset muusikat?

Jalmar: Me oleme isegi proovinud mõnda lugu tõlkida ja laulda inglise keeles, aga esinenud nendega veel ei ole. Ambitsioon on, aga konkreetseid samme selles osas pole jõudnud veel teha. Ei oskagi ennustada, võib-olla see piir välismaaga murdub iseenesest. Tahtsime teha loo «Kättemaks» video kakskeelse. Kusjuures mõte panna sinna ingliskeelne taust ei ole veel maha maetud.

Läheme oktoobri lõpus tuurile Belgiasse, kus anname ühe nädala jooksul viis kontserti. Mõtlesime, et teeme selle jaoks ennast välismaalastele arusaadavamaks, aga sageli juhtub, et bänd on piisavalt veenev ega vajagi seda. Võib juhtuda, et me ei pea hakkama ennast ingliskeelsele rajale minemisega väntsutama. Usun samas, et suurem hulk publikut ootab ingliskeelseid lugusid, nii et jah, oleme mõelnud selle peale.

Villu: Paljud välismaalased, kes meid kuulamas on käinud, pole kordagi keelt maininud. Kõik ütlevad, et superlahe bänd.

Jalmar: Me oleme näiteks Soomes käinud ja see suvi mängisime ka Saksamaal.

Eeva: Mulle nii meeldib eesti keel, et ma küll ei kujuta ennast inglise keeles laulmas ette. Selleks pean enne kõvasti tööd tegema. Mina tahan ikka emakeeles laulda!

Kas Eestis on mõni kollektiiv, kellega te ennast oma loomingus ja muusikas võrdlete?

Eeva: Minu jaoks on võrdlemine hästi tüütu asi ja ei vii kaugele. Ikka on eeskujud, ja just see ongi tore!

Millised Eesti kollektiivid teile eeskujuks on?

Jalmar: Kindlasti oleme mõnda oma lugu komponeerides mõelnud mõningate kollektiivide ja nende loomingu peale. Üldjuhul ei ole eeskujuks lihtsalt mõni bänd, vaid üksikud lood, mille suunas tahaks liikuda. Näiteks oleme mõelnud Ewert and The Two Dragonsi peale, sest seal on nutikad lahendused. Paralleele loomingu koostamise käigus ikka tekib, see on üsna vältimatu.

Villu: Ja me ei ole ühtegi lugu teinud kindla sooviga kellestki lähtuda. Igal inimesel on teatud kõlad peas, lahendused eri kohtadesse lugudes, ja ta pakub neid välja. See seos või mõjutus võib tulla ka mõnest inimesest, teatritükist, kunstnikust või millestki muust. Konkreetset soovi ühest bändist šnitti võtta loo tegemisel ei ole.

Jalmar: See soov tekib koos ideedevaegusega, mis meie puhul ei ole probleem.

Kust tuleb nimi Curly Strings ehk Krussis Keeled?

Taavet: See tuleb meie muusikast, kus on erinevad keerdkäigud, mis me ise välja mõelnud oleme – need keerulised ja nutikad lahendused kuklast. Samuti on lokki selle bändi sees (vihjab Villule ja Eevale) ning instrumentide keeled, mis jäävad pilli peale pannes krussi. Curly Strings – see on sümbol.

Jalmar: Me ei olnud alguses päris kindlad selles nimes, aga see on vist üsna tavaline.

Villu: Kaua läks, et see selguks, jah. Mina tahtsin, et seal strings oleks, kuna me mängime keelpille.

Jalmar: Mina ütlesin, et paneme Curly Strings, aga eestlased hääldavad kogu aeg Girly Strings.

Villu: Jah, sellepärast välismaalased teevad meie üle nalja, kuna meil ei ole vahet, kas tugev p või nõrk b. Nemad rõhutavad tugevaid häälikuid, aga meie ütleme ikka «poiss» pigem nõrgalt esimest konsonanti hääldades.

Villu: Jah, ei ole kõige lihtsam nimi igaühe jaoks.

Viljelete väga energilist ja positiivset muusikat. Eriti rõõmsameelne oli teie esimene video. Milline on Krussis Keelte moto, kandev idee?

Jalmar: Püüame ennekõike järgida seda, et tehtu meile endile meeldiks. Võib öelda, et me usaldame oma maitset üsna palju, ja loodetavasti usaldab seda ka rahvas. Kui mõnele inimesele meie looming ei meeldi, ei saa midagi parata. Elu on kord selline. Nii võib juhtuda. Midagi ei ole teha.

Eeva: Villu vanaema ütleb nii – midagi ei ole teha.

Villu: Meie moto on «Saada pruuniks teiseks juuniks». (Kõik naeravad.)

Millal on oodata järgmist albumit?

Jalmar: Hea kiire küsimus! Aprillis alles ilmus. See on naljakas, et ükskõik millise bändiga mina oma elus albumi välja andnud olen, paari kuu pärast ikka keegi küsib, millal uus tuleb. Aga meil on uus lugu tulemas! See tuleb esmaettekandele tuleval nädalal, kui Curly Strings teeb oma suvelõpukontserdi Lõuna-Eestis, Põlvamaal Kanepi vallas Varbusel. Koos laulu «Saada pruuniks teiseks juuniks» ehk «Kauges külas» sõnade autori Kristina Ehiniga, kes on ühtlasi ka uue loo sõnade autor. Samuti astub üles Silver Sepp, kes tegi meiega kaasa ka plaadiesitlustuuri. Kirss tordil on kindlasti Eeva isa Kalev Lindali Konnakoor, kellega laulame lugusid nagu «Kauges külas» ja mõningaid teisigi.

Mis koor on Konnakoor?

See on Erki Peetsalu välja mõeldud lähenemine sõprusKONNA, eluvaldKONNA, maaKONNA koorile.

Ma olen kuulnud, et teete kogu bändiga seotud organisatoorse töö ise. Kuidas jaotate ülesandeid?

Jalmar: Meil on hästi palju tugiisikuid, kellele vajadusel toetuda, ja tänu sellele suudame ennast majandada. Eesti mõistes saame hästi hakkama, aga välismaale minnes silmame tulevikus erinevaid promootoreid ja agente, ma usun.

Eeva: Me oleme jaotanud ülesandeid: kes tegeleb Facebooki manageerimisega, kes vastab kirjadele ja esinemispakkumistele, kes saadab särke ja plaate inimestele, kui nad soovivad neid osta jne. Kõik on ära jaotatud ja sellepärast meie masinavärk toimib.

Taavet, mis on sinu ülesanded?

Taavet: Kui nüüd ausalt vastata...

Jalmar: Jah, pole mõtet valetada!

Taavet: Mina saadan särke ja plaate, suhtlen inimestega, ka sündmuste korraldajatega, ning organiseerin kohapealse tehnika.

Eeva: Taavetil on veel üks väga tähtis ülesanne! Taavet on meie bändi markerimees.

Jalmar: Markeripolitsei!

Eeva: Markeripolitsei tähendab, et kontserdil vastutab tema selle eest, et meie hõbedased markerid, millega saame pärast esinemist autogramme jagada, oleks kaasas. Tema kogub need ka kokku ja vastutab nende heaolu eest. See on väga oluline!

Kuidas te kollektiivina koos töötate – kas on olemas väljakujunenud rollide jaotus? Milliste isiksustega on Curly Stringsis teie näol tegu?

Jalmar: See sõltub täiesti juhtumist.

Eeva: Rollid on erinevad.

Jalmar: Jah, looming on peamine. Kui keegi teeb loo, siis me jõuame  eri küsimustega selleni, et see kõigile meeldiks. Kui kellelgi jääb midagi kripeldama, tuleb see välja juurida. Õnneks oleme kõik nii mõistvad inimesed, et selleks on võimalus alati olemas.

Kas see tähendab, et meeskonnatöö toimib – demokraatia täiel rinnal?

(Kõik noogutavad.)

Jalmar: Jah, nii on.

Villu: Robert Jürjendal vist ütles, et bändis ei saa olla demokraatiat, aga… (mõtleb natukene) … mida tema ka teab!

(Tegu on endise õppejõuga, ja selle ütlemise peale naeravad kõik heatahtlikult laginal.)

Samuti on teie kollektiivis vaid üks neiu ja kolm noormeest. Ütle, Eeva, kas nad ikka kohtlevad sind printsessina ja kannavad kätel?

Jalmar: Meie ei saa Taavetiga midagi öelda, sest Villu on Eeva abikaasa ja me saaksime kohe peksa.

Villu ja Eeva, teid peetakse tihti sarnaste juuste tõttu õeks ja vennaks.

Jalmar võidukalt: Aga siis nad suudlevad!

Eeva: Niimoodi on juhtunud küll. Näiteks olime parasjagu Saksamaal, kus küsiti, kas me oleme õde ja vend. Ütlesime, et jah, ja siis suudlesime. Nad olid nii šokeeritud! Olime siis noored ja ulakad, tegelikult nii ei ole ilus teha.

Eeva ja Villu, kaua te abielus olnud olete?

Eeva: 7. augustil sai kolm aastat.

Kõik läbisegi: Palju õnne!

Eeva: Ma tänan! (Villu noogutab.)

Milline on bändi tegemisel kõige suurem väljakutse?

Jalmar: Tavaliselt on meie bändis kõige suurem väljakutse see, et kui me lähme koos sööma, siis mida me süüa tahame.

Eeva: No tegelikult see läheb üsna valutult, aga…

Jalmar: Ei lähe!

Milline on olnud seni teie kõige meeldejäävam esinemine?

Villu: Minu meelest oli kõige lahedam eelmisel aastal siinsamas Viru Folgil. Jalmar veel magas tund aega enne esinemist. Mõtlesime, et Jalmar, kus sa oled...

Jalmar: Nii oli. Esinemine leidis aset Vinteri laval ja see, et me tol hetkel üldse Viru Folgile saime, oli suur vedamine. Me olime ikka päris uus kollektiiv umbes kahe looga, ja Vinteri lavalt oleme kasvanud aastaga nüüd suurele lavale.

Taavet: See esinemine oli tookord pühapäeval keset päeva ja meil oli enne seda palju tehnilisi viperusi.

Eeva: Kõik oli halvasti tegelikult!

Taavet: Aga siis hakkasime mängima ja rahvast muudkui tuli lakkamatult juurde. Lõpuks oli tänav kinni – kõikjal inimesed, kes laulsid «Üle ilma» kaasa, ja meid ei tahetudki lavalt ära lasta.

Kas niimoodi võibki kirjeldada üht ideaalset kontserti?

Villu: Neid on väga erinevaid.

Jalmar: Meil oli algusajal suvel ja sügisel eriti suur tegu sellega, et kõikidel esinemistel, mis meil olid, rahvas hullus. Seda väga tihti Eestis ei näe! Näiteks mängisime Tartus Tudengimajas üliõpilastele ja lihtsalt ei uskunud seda, mis toimus. Publik hüppas, kargas, laulis ja elas kaasa. Meie laval ei kuulnud mitte midagi, lihtsalt mängisime taju järgi seda, mis meil seljaajusse kodeeritud on.

Lõpuks sai esinemine otsa ja jupp aega hiljem, kui sammud kodu poole seadsime, kuulsime, kuidas koridorides inimesed ikka veel meie lugusid laulsid. See oli müstiline, kuna see ei olnud lihtsalt ühel kontserdil nii, neid oli järjestikku viis tükki. See avas mingil määral meie kõigi jaoks uue peatüki ja hakkasime mõtlema, kuhu me ikkagi triivime – ka elus. Iga päev toimida kultusbändina, millest inimesed ka räägivad… Meie jaoks oli see täiesti uus.

Olete saanud oma vähest tegutsemisaega arvestades väga ruttu avalikkuse tähelepanu osaliseks. Kas olete tundnud, et seda on ühtäkki liiga palju?

(Jalmar tõuseb tuttavat silmates järsku püsti, pöörab selja ja kõnnib meist eemale.)

Villu: Jalmaril nüüd saigi küllalt. (Kõik naeravad.)

Eeva: Ma arvan, et muusikutena oleme tegelikult harjunud kogu aeg laval tähelepanu keskel olema. Nüüd avastasime, et meie muusika meeldib inimestele eriliselt, mis on tore. Nüüd oleme jõudnud laiema publikuni.

Villu: See oleneb tähelepanust ka. Inimestele meeldib rääkida oma kirest, ja kui on hea intervjueerija, siis on tore rääkida ka. Küllalt ei ole veel saanud.

Kas teie igapäevaelus tuleb lisaks esinemisega kaasnevale tähelepanule ette ka seda, et tuntakse tänaval ära ja tullakse juurde?

Eeva: Minul on küll juhtunud, et täiesti suvalised inimesed hõikavad: «Oo, Curly Strings!» Ma naeratan ja  lehvitan tavaliselt. Tihtipeale juhtub, et tegu on siiski rohkem või vähem purjakil noormeestega. Sellest hoolimata on üldiselt kõik olnud positiivsed kogemused. Mulle on ka lauldud!

Villu: Mu Eestis elav välismaalasest tuttav rääkis mulle seoses sellega ühe naljaka loo. Ükskord juhtus ta nägema sellist veidrat juhtumit, et eemalt tuli lähemale vana bemm, kus sees tagus vali muusika. Bemm jäi seisma, uksed avanesid ja… seal käis meie plaat!

Eeva (läbi naeru): See tähendab, et oleme jõudnud laiema publikuni!

Taavet: Mul juhtus selline lugu, et seisin koos õega poes järjekorras. Taustaks mängis meie lugu, mille peale mu õde ütles: «Kuule, see on ju teie lugu!» Poemüüja hakkas punastama, käed värisesid ning ta lõi isegi numbrid valesti sisse.

Jalmar: Viimane kogemus oli McDonald’sis, nii harva kui ma seal käin. Minuga koos viibisid ruumis noored jõmmid, kõigil sellised sirged nokad peas. Sosistasid tükk aega ja lõpuks julgesid tulla küsima, kas nad võivad minuga pilti teha. Eks neid olukordi on veel olnud.

Meie intervjuu lõpuks tahaksin väga teada saada, millest te unistate.

Eeva: Mina ei taha küll oma unistusi välja rääkida.

(Teised noogutavad mõistvalt ja nendivad, et seda ei tohi öelda, muidu ei lähe täide.)

Jalmar: Mõni aeg tagasi unistasin mina mängimisest 100 000-le inimesele korraga. See unistus täitus laulupeol.

Eeva: Üheks täitunud unistuseks on kindlasti meie plaadi suur menu. Just panime trükki oma kolmanda tiraaži, mis on lihtsalt uskumatu. Rääkisin kaugete tuttavatega, kes ütlesid, et Curly Stringsi plaadist on saanud asi, mis sul lihtsalt peab olema. Isegi kui see on allalaaditav, tahavad inimesed seda füüsilisel kujul, ja see on nii äge!

Curly Strings

Eeva Talsi (sündinud 17.12.1988) – viiul, laul

Villu Talsi (sündinud 28.09.1988) – mandoliin, laul

Jalmar Vabarna (sündinud 17.04.1987) – kitarr, laul

Taavet Niller (sündinud 13.07.1988) – kontrabass, laul

Kõik neli on õppinud Viljandi kultuuriakadeemias.

Debüütalbum «Üle ilma» ilmus 2014 ja sai rahvahääletuse tulemusena valminud Raadio 2 Eesti kõigi aegade parimate albumite edetabelis 18. koha.