Rootering ja Bertman Birgittal

Kaks koomilise ooperi «Röövimine serailist» armastajapaari laval, mis mahtus vaid paarikümnele ruutmeetrile. Foto: Heiti Kruusmaa

Tänavusse festivaliprogrammi kuulus kaks kuulsat ooperilavastust: Wolfgang Amadeus Mozarti «Röövimine serailist» ja Giuseppe Verdi «Maskiball».

Tänavu aprillis Šveitsis Biel Solothurni ooperiteatris esietendunud «Röövimise serailist» tõi Pirita kloostrimüüride vahele Georg Rootering, keda seovad Eestiga kaks varem siinmail valminud lavastust.

Kui Liechtensteini lavastaja eelmine Eestis sündinud töö (Händeli «Julius Caesar» Estonias) oli oma maitsetus lopsakuses algmaterjali suhtes ühtaegu nii üle- kui ka möödalavastatud, siis «Röövimine serailist» on vastupidi väljapeetult kammerlik ja stiilne ning originaalteose dramaturgiaga püüdlikult silmsidet hoidev.

Kandev suhtedraama

Rooteringi tõlgendust Mozarti «Serailist» defineerivad eelkõige kliiniliselt puhas lavaruum (kunstnik Vazul Matusz) ja täpsed misanstseenid. Lavastuse visuaalset dünaamikat kannavad alaliselt uusi ruumilahendusi loovad liikuvad seinad ja tundlik valgusrežii (sh varjuteatri leidlik kasutamine). Katsed lavastusele läbi sümbolstaatusse tõstetud objektide (nt pildiraam ja hiigeltäringud) teist plaani kasvatada jäid harvaks ja hillitsetuks.

Sarnaselt kahe aasta eest Birgitta festivali programmi kuulunud Moskva Kammerooperi töödega puudus ka šveitslaste «Serailis» Pirita kunagise kloostri mastaapsete müüridega riimuv väline suurooperilikkus. Peaaegu kümmekond korda väiksema püüne ning saali tarbeks mõeldud Biel Solothurni ooperiteatri Mozarti-lavastuse tegevus toimub kõigest paarikümnel ruutmeetril. Birgitta mammutlava ja -saali kontekstis muutus see tikutoositeatriks ning läks oma detailitiheduses ja -täpsuses (žestid, miimika jms) Tallinna publikust enamiku jaoks suuresti kaduma.

Rooteringi lavastuses pole eriti koomikat ja mängulisust, mida Singspiel žanrina võimaldab ja otsapidi isegi eeldab, vaid pigem on ta püüdnud «Serailist» välja tuua kunstiliselt kandvat suhtedraamat koos tegelaste psühholoogiaga. Ehk kvaliteete, mida leidub selle laulumängu sõnalises ja muusikalises dramaturgias praegus­aja standardite kohaselt võetuna vähem kui mõnes keskmises naistekas.

Tallinna kammerorkestri (dirigent Risto Joost) esitus tõi suurepäraselt esile nii Mozarti muusikasse kätketud dramaatilised kui ka mängulised varjundid. Solistide ansambel oli sümpaatne, kuid suhteliselt keskpärane mitte üksnes Šveitsi, vaid isegi ka Eesti ooperiskeene standardite kontekstis; ainsana suutis mind vaimustada Anna Gössi (Blonde).

Verdi «Maskiball» on minu arvestuste kohaselt juba 19. eesti publiku ette jõudnud Dmitri Bertmani lavastus. Kui tema viimane kohapeal valminud töö (Tšaikovski «Jevgeni Onegin» Vanemuises) oli vastupidiselt Rooteringi omale lavastuskeelelt autori- ja ajastutruu ning suhteliselt kammerlik, siis «Maskiballi» iseloomustab omakorda visuaalne mastaapsus ning avantüristlik kontseptualism. Nii kasutatud kujundikeele kui ka üldise stiili poolest võib seda Bertmani varem Eestis etendunud lavastustest kõrvutada «Siberi», «Norma» ja «Rasputiniga».

Bertman on toonud «Maskiballi» tegevuse kaasaega ning paigutanud selle mõnevõrra kummituslikku ja mõõdukalt futuristlikku visuaalsesse keskkonda, mille keskmes troonivad liikuvad peeglitega seinad, kust osa tegelasi pildivahetuste ajal läbi astub või roomab. Kuid selles, millised tegelased ja millal läbi seinte liiguvad, ei olnud lavastus minu vaatlustulemuste kohaselt eriti järjekindel.

Bertmani režii on talle (ja ühtlasi Helikoni teatrile) omaselt julge ja stiilne, kuid läheb paaris kohas häirival moel vastuollu originaalteose sõnalise ja muusikalise dramaturgiaga. Eriti pretensioonikas, ent sisuliselt põhjendamatu tundus võllamäe pildi viimine kabareeliku õhustikuga bordelli keskkonda. Sest milline on tõenäosus, et riigipea määraks oma salaarmastusega kohtamise kahtlase kuulsusega rahvarohkesse teenindusasutusse? Või on siin viide Rootsi praeguse kuninga Carl XVI Gustafi väidetavale kergemeelsele elustiilile lähiminevikus, ehkki pole olnud kuulda, et ta seda avalikus bordellis oleks viljelenud.

Teisalt mängib Bertman «Maskiballi» režiis semiootilisi mänge, mille reeglid jäid enamikule publikust (sh siinkirjutajale) arusaamatuks. Nii näiteks kaunistas etenduse eesriiet hiigelpilt Pariisi Garnier’ ooperimaja saalist. Sama vaadet oli kasutatud ka lavastuse viimase pildi valgusprojektsioonis, ühtlasi paljastus siis lavasügavusest loož, mis näis justkui kuuluvat samasse teatrisse. Miks?

Muus osas on ooperi lõpus aset leidev ballistseen Bertmani lavastuse kõigile mõistetav kontseptuaalne kulminatsioon: peokülalised kannavad maske rahvusvaheliselt tuntud kaasaja poliitikute näopiltidega (minu istekohalt vaadates polnud neid paraku võimalik konkreetsete tegelaskujudega kokku viia).

Vihjed päevapoliitikale

Finaalis ohkab koor keset pidusaali põrandat hinge heitvale kuningale «kui õudne!» ja tormab siis rüseledes samas kõrval serveeritava hiigeltordi järjekorda. Bertman püüaks justkui osutada, et avalikkuse suhe surmaga on kaasajal justkui krimi- ja märulifilmide programmiga karastatud televaataja oma.

Eraldi peab kiitma ballipildi leidlikku koreograafiat ja valguskujundust, mis pääses eriti esile seoses teise vaatuse ajal üle Tallinna lahe laskunud augustiöö pimedusega. Bertmani «Maskiballist» jäi hoolimata lavastusse põimitud päevapoliitilistest konnotatsioonidest kõlama hoopis lüüriline alatoon: kuninga surma käsitleks lavastaja justkui mitte mõrva, vaid lootusetu romantiku resignatsioonist kantud enesetapuna. Riccardost teeb kangelase asjaolu, et ta mängis võrreldes ülejäänud tegelastega teiste reeglite järgi ja sootuks teiste panuste peale.

Solistide ansambel oli hea, ent pisut ebaühtlane; minu hinnangul olid teistest üle Jelena Mihhailenko (Amelia) ja Ksenia Vjaznikova (Ulrika). Õhtu suurima aplausi pälvis Helikoni orkester (dirigent Valeri Kirjanov).