Isa ja poeg, Tõnis ja Tõnu Kõrvits: Kõik on kokku muusika

Muusikute suguvõsa esindajad kahekesi kiigel: lisaks Tõnule ja Tõnisele on Kõrvitsate hulgas teisigi, kes ühel või teisel moel muusikaga seotud. Foto: Tairo Lutter

Möödunud laupäeval kõlas Nõmme mändide all neist vanema auks peamiselt klassikaline rock’n’roll, sest Tõnis Kõrvits tähistas sugulaste-sõprade seltsis 70. sünnipäeva.

Arterile rääkisid muusikutest isa-poega oma töödest-tegemistest Tõnu Kõrvitsa maakodus Põhja-Kõrvemaal.

Siin metsade ja aasade rüpes on väga mõnus olla ning puudekohin, linnulaul ja putukate pirin justkui kinnitaks kooris, et elu on ilus. Küllap andis selleks põhjust ka laulupidu?

Tõnu: Pärast laulupidu oli täitsa hea tunne. Ei osanud oodata, et kõik nii hästi läheb. See oli vaid üks laul, aga vastutus oli väga suur. Õnneks kirjutas Kristiina Ehin «Puudutusele» ilusa teksti.

Praegugi on meeles see pingestatud olek: kuidas kirjutada laulu, mis peaks olema lihtne, kuid ei tohi olla liiga lihtne. Meloodia peaks toetuma laulupeo traditsioonile, aga seal peaks olema midagi uut, midagi teistsugust…

Tundsin suurt kergendust, kui mängisin laulu ette Hirvo Survale, kes minu suureks rõõmuks selle kohe heaks kiitis.

Mul ei olnud isegi ettekujutust, kuidas võib «Puudutus» kõlada suure ühendkoori esituses. Aga see oli meeltülendav!

Pärast pidu rääkisime pikalt Erkki-Sven Tüüriga, et sa võid seista ükskõik millises suures mitmetuhandelise publikuga kontserdisaalis, kus sulle plaksutatakse, aga laulupeol kogetut ei saa mitte millegagi võrrelda!

Tõnis: Laulupeo kavas oli kaks minu uudisteost. Puhkpilliorkestri lugu «Tulkõ kokko!» algmaterjali otsides lõin lahti rahvalaulude raamatu, kust leidsin imelise meloodiaga seto viisi, mida kasutasin oma loo teises teemas.

Käisin orkestri mängu ühes eelproovis kuulamas ja mõtlesin, et enam-vähem läheb paika. Aga laulupeol kõlas «Tulkõ kokko!» 1300 pillimehe esituses– kes olid end 99 protsenti kokku võtnud – tõepoolest kutsuvalt.

Teise üllatuse tegid lastekoorid. Olime dirigent Toomas Volliga mõlemad elevil, kui lapsed nõudsid neile meeldinud laulu «Kus meid ammu oodatakse» kordamist.

Muide, sel laulupeol oli meie pere esindatud kolme põlvkonnaga. Minia Ingrid Kõrvits, tütarlastekoori Ellerhein peadirigent, juhatas lastekoori, ja lapselaps Paula laulis mudilaskooris. Minu abikaasa Silva ja Tõnu vanem tütar Greete olid kuulajate seas.

Laulupeomuljed on mällu kinnistunud ja suvi kutsub looduse rüppe. Kas olete saanud puhata ja vaba aega nautida?

Tõnu: Mina pole juulis-augustis suurt tööd teinud. Kohe pärast laulupidu sõitsin Tallinna Kammerorkestriga (TKO) Tuneesiasse 50. Kartaago festivalile, kus tulid esitusele ka mõned minu seatud Anouar Brahemi teosed. See oli muljeterikas reis!

Juuni oli see-eest väga töine, mul oli Londonis koos The Sixteeni ja Harry Christophersiga «Stabat Materi» esiettekanne ja salvestus ning hiljem Haapsalus Kreegi festivalil Tõnu Kaljuste, TKO ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga «Paabeli jõgede kaldail» esiettekanne.

Aga isa istus kohe pärast pidu arvutisse ja hakkas arranžeerima.

Tõnis: Orkestreerija töö on vaheldusrikas ja sageli kiire, sest tähtaeg oli juba eile. Pidin tegema klaverisaatest orkestriseade Alban Bergi «Die Nachtigallile», ja siis helistati, et ma arranžeeriks keelpillikvartetile ühe Stevie Wonderi loo.

Kas tänapäeval sünnib helilooming arvutis?

Tõnis: Minu töö käib 2002. aastast ainult arvutiga – ma ei kasuta praegu isegi klaverit. Toona oli tähtaeg kukil ja otsustasin pooltundmatus kohas vette hüpata. Arvuti võimalusi ma muidugi tundsin ja piltlikult öeldes ujusin juba esimesel korral kaldale. Siis polnud enam tagasiteed ja nüüd ma ei kujuta ette, et istun klaveri taha ja kirjutan pliiatsiga noote. Meloodiad kõlavad peas ja tänu arvutiprogrammidele saan ennast pidevalt kontrollida.

Mis on saanud Tõnis Kõrvitsa kuulsast pliiatsiteritajate kollektsioonist?

Tõnis: Kogu muudkui kasvab. Uusima eksemplari, vanamoodsa fotoaparaadi ja vändaga teritaja, tõi arhitektist sõber Hispaaniast.

Ma ei ole viimasel ajal arvet pidanud, aga neid on umbes 500, millest vaid kümmekond on ühesugused. Esimese teritaja sain 1971. aastal: uhke Fordi mudeli kujulise, kuigi plastmassist.

Tõnu: Meie tutvuskonnas oli levinud Mait Agu ütlus, et iga intelligentne inimene toob Tõnis Kõrvitsale välismaalt pliiatsiteritaja.

Tõnis: Tol ajal sai nooti pliiatsiga kirjutatud ja pliiatsid olid kehva kvaliteediga, nagu ka pliiatsiteritajad, ning läksid kogu aeg katki – neid kulus kui leiba.

Põhilised toojad olid alguses dirigendid Eri Klas ja Peeter Saul, lauljad Jaak Joala ja Ivo Linna, kes käisid tol ajal tihedamalt välismaal. Mait Agu samuti.

Meil on Ants Nuudiga unistus teha aurumootoril töötav pliiatsiteritaja. Selline olevat kunagi olnud kadunud Jaan Arderi isal.

Tõnu: Isa on tohutu arvutifriik. Sageli helistavad talle kolleegid ja küsivad nõu.

Oleme Helena Tulvega vist kaks viimast mohikaanlast, kes komponeerivad klassikalisel moel. Mul on maakodus ka klaver.

Teie mõlema kirjutatud ilusa, poeetilise ja väljendusrikka helikeelega mitmekesise loomingu nimekiri on tohutu pikk. Aga kas mäletate teost, millega esimest korda avalikkuse ette astusite?

Tõnis: Oma esimese loo «Pneumoonia» kirjutasin sõjaväes pärast kopsupõletiku põdemist. Paljude džässipalade pealkirjad kõlasid tookord samamoodi. Esimese laulu tegin Eesti Raadio Rameto tellimusel Juhan Saare sõnadele «Päike, miks sa punastad?». Seda bossanoovat esitas Uno Loop.

Tõnu: Kes seda esimest pala enam mäletab… Muusikakeskkoolis Alo Põldmäe juures õppides olid igal nädalal heliloomingutunnid ja seal tuli alati midagi ette kanda.

Aga muusikaakadeemia esimesel kursusel kirjutatud «Kitarrikontsert» on praeguseni raadios üks enim mängitav lugu.

Õpingute ajal oli seadete kirjutamine palju aktuaalsem teema. Kõik algas sellest, et isal oli vist palju tööd ja ta andis osa asju mulle teha.

Tõnis: Kas see võis olla Modern Foxi lugu?

Tõnu: Jah. See võis olla «Hit the road, Jack» – igatahes olid seal saksofonid ja trompetid. Muusikaseadmise oskus on väga vajalik ja õpetlik, mis ühelt poolt lihvib tehnilist külge, teisalt annab empaatiat, kuidas minimaalsest lähtematerjalist oma visiooni luua. See on olnud väga hea kool.

Olen kodust kaasa saanud muusikalise liberaalsuse. Isa on üles kasvanud rock’n’roll’i maailmas ja see muusika on mul lapsepõlvest hästi veres ja hinges, aga koolist saadud haridus ning teistsugune vaatenurk asjadele on rikastanud mu maailmapilti.

Tõnis: Arranžeerija tööd võiks võrrelda koka tööga, kellele antakse lihatükk kätte ja öeldakse, et tee sellest süüa – ja tal on võimalus valmistada böfstrooganovi, guljašši, kooreklopsi, kotletti vms. Muusikas tähendab see seda, kas teha antud meloodia baasil valss, marss, bossanoova jne. Orkestreerijatöö seevastu on nagu garneerimine, uue välimuse ja lisamaitse andmine.

Tõnu (naerdes): Ma tulen tunni aja pärast tagasi, sest kokandusest võib isa lõputult ja põhjalikult rääkida.

Tema kokakunsti on palju kiidetud. Minu arvates oskab isa borši väga hästi teha.

Tõnis: Supi keetmine on mõnus. Ma mõtlen – ikka kontidest. Nõmme turg on meile lähedal ja ma tean, millal tuleb hea kraam müügile... Supp keeb küll mitu tundi, aga kui oled eeltööd ära teinud, siis ta podiseb pliidil omasoodu. Vahepeal saab midagi muud ehk tööd teha.

Tõnu: Vahel, kui isa unustab midagi pliidile, siis on selline maailmalõpu tunne.

Tõnis: Teinekord on tõesti nii, et seni kui toit kümme minutit keeb, ma lähen ja teen midagi arvuti taga. Aga need kümme minutit mööduvad nii kiiresti, et ei saa arugi…

Kui nüüd veel seadete tegemisest rääkida, siis arranžeerides püüan alati isemoodi lähenemisviisi anda.

Näiteks, olles Valgre teost «Muinaslugu muusikas» üle kümne korra eri koosseisudele seadnud, olen alati leidnud selle nii tuntud loo juurde mõne uue nüansi. Selle laulu orkestreerimisega alustasin 1974. aastal, kui Mati Põldre tellis oma esimese Valgre-filmi «Igavesti teie» lõpulooks «Muinaslugu muusikas» instrumentaaltöötluse.

Tõnu: Isa on vist parim «valgreoloog», sest ta on kõik Valgre lood läbi hekseldanud.

Tõnis: Kui ma 1996. aastal arranžeerisin Valgre plaadi kaitseväe orkestriga, siis püüdsin seda teha oma maitse järgi, aga niimoodi, et lood oleksid igapidi kõigile söödavad ehk teisisõnu meeldivad ka Ameerika koduperenaistele.

Tõnu: Meeleheitel koduperenaistele!

Tõnis: Iseõppija Valgre väga meloodiarikkast muusikast annab seniajani igasuguseid variante teha. Ta oli akordionimängija ja sellepärast on tema palad üpris raskesti lauldavad, nagu tolle aja laulud üldse.

Tegelikult olen kuulnud ka vahvaid esitusi Valgre originaalharmooniaga ja need mõjuvad orkestratsioonide taustal hoopis teistmoodi ... valgrelikult.

Aga mis on teie lemmikpillid?

Tõnis: Oleneb ajastust ja perioodist. Alguses oli lemmikpill kitarr. Ja viiulit, mida olen lastemuusikakoolis õppinud, ei pea ma oma lemmikuks… Millegipärast ma ei leidnud viiuliga ühist keelt. Aga pärast lastemuusikakooli lõpetamist võtsin ette kõik Beethoveni sonaadid ja püüdsin klaveril nende aeglasi osi mängida…

Siis kiindusin kitarri.

Aga edasi läksite Tartusse füüsikat õppima?

Tõnis: Ma olin üsna hea kitarrist, aga tol ajal polnud kitarrimängijal konservatooriumisse eriti asja. Täppisteadustes kõvast klassivennast eeskuju võttes sattusin Tartu Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonda. Seal sai paar aastat õpitud, aga siis tuli sõjavägi ette. Õnneks pääsesin Tallinnas paikneva väeosa orkestrisse, kus kõigepealt tuli mängida suurt trummi ja siis puhkpille. Lõpuks kujunes mu lemmikpilliks tuuba.

Sõjaväes saime eluaegseteks sõpradeks Enn Laidrega (ETV ja ansambli Karavan helirežissööriga – toim). Ennul oli kaasas suur lindikogu koos magnetofoniga, ja kuna orkestris olid ikkagi professionaalsed pillimehed, siis hakkasingi lintidelt lugusid maha kirjutama ja ise seadeid tegema.

Tõnu: Mina ei saa üldse aru, miks sa viimasel ajal kitarri ei ole mänginud? See oleks õudselt lahe!

Tõnis: Ma mängisin viimati kitarri Eino Baskini 60. sünnipäeva kontserdikavas 1989. aastal. Peeter Saul kutsus. Ta ise mängis klaverit ja Arved Haug bassi. Tulin toime.

Enne pidin eluolude sunnil tükk aega basskitarri mängima ja seejärel oli üle kümne aasta mu põhiinstrumendiks klaver. Kuigi ma pole klaverit üldse õppinud, teenisin pianistina leiba laevadel ja varieteedes musitseerides.

Tõnu: Aga lemmikpillide teema on minu jaoks keeruline, sest heliloojale peavad kõik pillid meeldima… Kuigi mõnda pilli rakendan harvemini. Praegu ma mängin kitarri ja mandoliini rohkem oma lõbuks.

Mul oli esimese pilli ehk klaveriga umbes sama teema nagu isal viiuliga, sest selle mängu tuli ju harjutada. Teismelisena hakkasin basskitarri mängima. Isal oli vana pill kodus ja selle sõrmitsemine meeldis mulle palju rohkem.

Sõjaväeorkestris pidin tuubat mängima nagu isagi… Selles mõttes on meie käekäigus palju sarnast.

Olete mõlemad väga produktiivsed ja teie tööde loetelus leidub ka kujundusmuusikat ning arranžeeringuid ja orkestratsioone. Kas teil on aimu, mitu teost ja seadet olete teinud, mitmele heliplaadile on teie muusikat salvestatud?

Tõnu: Seda arvu on tõesti keeruline öelda... Ma pole neid kunagi üle lugenud. Välja võib olla antud 40–50 plaati, kus on minu kirjutatud või seatud muusika.

Tõnis: Tegelikku ülevaadet ei ole. Millegipärast olen 1977. aastal kõik arranžeeringud üles märkinud. Tegin tookord 156 seadet nii suurtele kui ka väikestele koosseisudele.

Kas nende hulgas on ka Eesti Televisiooni kullafondi läinud telelavastuse «Mõmmi ja aabits» muusika?

Tõnis: «Mõmmi ja aabitsa» laulude kirjutamine oli omamoodi proovikivi, sest lastesaadete muusikas ei tohtinud tol ajal kasutada trumme ja kitarri.

Kustas Kikerpuu «laenas» mulle oma TV-ansambli puhkpillirühma ja sellest ka laulude omapärane saade, mis sobis näidendi tegelastele hästi. Üldse olen kirjutanud muusikat paarikümnele telelavastusele.

«Mõmmit» vaadates on mitu põlvkonda eestlasi tähed selgeks saanud. Kas teile meeldib õpetaja amet?

Tõnu: Helilooja töötab ju üksi ja mulle on see justkui preemia – kord nädalas noorte inimeste sekka tulla, et neid õpetada.

Kompositsioon ei ole matemaatika, sest asjas, mida justkui pole, ei ole ka valemeid.

Aga selles loomeprotsessis tekib vastastikune, ja vahel ka väga keeruline, sõnulseletamatu keemia. Näiteks tundi tulnud tudeng kurdab, kuidas ta pole juba kaks nädalat mitte midagi kirjutanud ja pole tuju ka kirjutada… Mõnda aega me lihtsalt vestleme ja korraga ta ütleb, et nüüd ma tean, mismoodi edasi minna! Me pole tegelikult midagi teinud, aga probleem on iseenesest lahenenud!

Mulle meeldib õpetada. 2001. aastast olen muusikaakadeemias kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud. Vahepeal andsin tunde ka vanalinna hariduskolleegiumis. Noortele nõu andes õpid paratamatult ise.

Kas teie päevadesse midagi muud peale muusika veel mahub?

Tõnis: Siiamaani on tööd nii palju olnud, et palavate ilmadega olen jõudnud vaid Nõmmel aeda kasta. Tõnu maakodu saunagi olen harva saanud.

Tõnu: Meie pere kõige suurem saunaskäija ongi isa. Leili võttes ja viheldes mõnuleb seal ikka oma kolm tundi…

Minu üks paeluvamaid hobisid on maakodu. Leidsime selle koha paarkümmend aastat tagasi. Alguses oli siin ainult väike elumaja, nüüd on tiigi kaldale kerkinud saun. Sel suvel sai saunatrepp kokku löödud. Ma kutsun alati appi mõne spetsialisti, kelle kõrvalt õpin ka ise.

Ega me nüüd siin liiga palju ka ei rabele ja põllundusega tegele: meil on väike kasvuhoone ning ürdi- ja maasikapeenrad.

Maal on hea lihtsalt niisama olla ja loodust imetleda, raamatuid lugeda ja enda lõbuks pilli mängida… Vahel ka tööd teha. Ma olen siin õige mitu asja kirjutanud, näiteks suurema osa 1928. a tummfilmi «La Passion de Jeanne d’Arc» muusikast.

Suvi saab peagi otsa… Millise muusika jaoks hakkate inspiratsiooni otsima?

Tõnis: Nõmme kodus on meie kirjutuslauad ühes suunas: vaatame mõlemad aknast välja mändide poole – niikaua, kuni midagi pähe tuleb.

Ma tahaksin kirjutada septembri lõpuks ühe koorilaulu, mille tekst on olemas, aga sellega pean veel natuke vaeva nägema.

Tõnu: Minult on tellitud järgmiseks hooajaks üks pikem teos Tallinna Kammerorkestrile ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile. See on tore väljakutse, mida ootan väga.

Tõnis Kõrvits

Sündinud 16. augustil 1944 Jaroslavlis

Haridus

1962 Tallinna 22. keskkool, praegu Jakob Westholmi gümnaasium

Muusika alal iseõppija

Töö

1970–1985 Eesti Raadio Raadioteatri muusikatoimetaja

1985–1993 Eesti Raadio Kontsertorkestri dirigent

Alates 1994. aastast vabakutseline

Kirjutanud muusikat filmidele, varieteedele (näiteks Viru varietee programmile «Minu veetev leedi»), kuuldemängudele, lastelavastustele («Mõmmi ja aabits») ja laule. Seadnud muusikat filmidele («Need vanad armastuskirjad», «Kuldrannake»), heliplaatidele («Annan Sul suud, härra Valgre», «Sinilintu», «Enne

ja pärast päeva», «Siin me oleme», «Üksi, iseendas üksi», «Päikene sõbra aknas» jt) ja kontserdikavadele.

Autasud

2009 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia üldlaulupeo arranžeeringute eest

2013 Puhkpillimuusika Ühingu teenetemärk

Saanud võistluskontsertidel arranžeeringupreemiaid

Perekond

Abikaasa Silva, poeg Tõnu, pojatütred Greete ja Paula

Tõnu Kõrvits

Sündinud 9. aprillil 1969 Tallinnas Nõmmel

Haridus

1987 Tallinna muusikakeskkool

1994 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

1994 Eesti Heliloojate Liidu liige

Töö

Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia dotsent

VHK muusikakooli kompositsiooni õppejõud

Tähtsamad teosed

«Kreegi vihik» koorile ja keelpillidele 2007

«Tuulde lauldud» sümfooniaorkestrile 2007

«Labürindid» keelpillidele 2010

«La Folia» oboele ja keelpillidele 2009

«Teispool päikesevälju» fagotile ja orkestrile 2004

«Puudutus» segakoorile 2014

«Hümn nähtamatule tuulekandlele» klaverile 2013

«Aeg» häälele ja keelpillidele (tekst Koguja raamatust) 2012

«Laulud laulude laulust» naiskoorile (tekst Saalomoni ülemlaulust) 2011

Muusika tummfilmile «La Passion de Jeanne D’Arc» kammerorkestrile 2009

Autasud ja tunnustused

Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2012

Eesti Muusikanõukogu aastapreemia panuse eest Eesti orkestrimuusikasse 2007

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia 2004

Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemia 2002

Heino Elleri nim preemia 2001

Perekond

abikaasa Ingrid, tütred Greete (25) ja Paula (10)