Arvustus: veidi kvasar, veidi sfäär

Kadi Estlandi «Kurbuse koridor» on osa installatsioonist «Alasti ja hirmul» (2014). Foto: Kulla Laas, Mari-Leen Kiipli

Vaataja tajude loksutamine oleks kiiduväärt ka asjana iseeneses, ent see näitus on toeks ja aluseks millelegi tähelepanuväärsele.

Moodsa kunsti muuseumi näitus «Feeling queezy?! / Kõhe tunne?!» on mitmeti tähelepanuväärne. See seab eesmärgiks inimeses mingi teatava emotsiooni või seisundi saavutamise – spetsiifilisema ning harvemini esineva kui millegi jubeduse, ilu või armsuse tajumine – ning saabki tõepoolest hakkama. Näitus loob laia valiku vahendite abil säärase kerge pöörituse või tasakaalutuse õhkkonna, mis on niihästi ebakindel kui ka põnev ja lõbustav. Võiks öelda, et ülespanek on seikluslik. See hoiab vaatajas pinget. Vaataja ei suuda ette arvata, mis liiki objektidega ta järgmise nurga taga silmitsi satub.

Inimese tajude loksutamine oleks kiiduväärt ka asjana iseeneses, ent see siin pole juhus, vaid toeks ja aluseks millelegi tähelepanuväärsele. Homoseksuaalist / muuliigilisest seksuaalveidrikust (näituse tutvustustekst eestindab ingliskeelse queer’i «kvääriks» – väga hea, kuivalt vaimukas, ent samas meeldivalt ametlik ja tehniline neologism) on suudetud luua positiivne ja emotsionaalselt mõistetav kuvand.

Hariliku meediakuvandi järgi on seksuaalvähemlane üleseksualiseeritud vingukott – keegi, kes kasutab oma traumeeritud staatust domineerimise atribuudina. Näitus aga jätab temast mulje kui kangelasest, kellestki, kes elab elu äärel, ning teeb seda sellepärast, et tal ei jää midagi muud üle – seda mitte teha oleks veelgi halvem mõte, seda mitte teha võimatu. Kuna näitusel on töid, mida esimese hooga soodiskursusega ei seostakski, muutub mõistetavaks, et inimene, kes kuulub seksuaalvähemusse, ei koosne teps mitte pelgalt seksuaalsusest.

Tutvustustekst ütleb, et näitus on peaasjalikult vaprusest. Nimelt läbi vapruse muutub kväär üldinimlikult mõistetavaks, partikulaarsed kiiksud libisevad tagaplaanile, ühtäkki on seksuaalsus «lihtsalt mingisugune seksuaalsus». Läbi sa-ei-mõista-kunagi-mu-valu-diskursuse poleks selline asi võimalik. Kas soovitav isegi?

Peale terviku on näitusel osad. Iga osa erineb millegi poolest tervikust, iga osa oleks mingis muus koosluses võimeline millekski hoopis muuks. Võiks isegi öelda, et tervik tõmbab tähelepanu osadelt kõrvale – minu jaoks ei ole see probleem, aga mõne jaoks võiks olla. Alati saaks muidugi ka uuesti minna ja proovida teistmoodi vaadata. Igal juhul pulli saab kõvasti.

Alumisel korrusel on Kadi Estland väga lustliku asja ehitanud! («Alasti ja hirmul», 2014, installatsioon.) See on nagu tudengitöö, selline konstrui-kompositsioon mitmetest asjadest, ainult et hästi palju kvaliteetsem, kui sellised asjad tavaliselt on.

Kavaleht ütleb, et töö käsitleb keskealise naise vaesust. Tuleb tunnistada, et reageerisin sellele, nagu päriseluski. Ma ei saanud aru, et ta on keskealine… ja ma ei saanud aru, et ta on vaene. Kõik näis olevat üliheas korras ning põhjust võis leida vaid rõõmustamiseks.

Teisel korrusel võib aga näha ülivahvat põrgumasinat (Berliinist pärit Ariel Schlesingeri «Mullitaja», 2006). «Mullitaja» on eriline selle poolest, et see on päriselt tule- ja eluohtlik! Tekitab gaasiplahvatusi. Käima lüüakse täistundidel 15 minutiks, muul ajal võib valvurile närvidele käia. Absoluutse kunstnikuvabaduse rakendamine masinaehituses on ülepea auväärt traditsiooniline kunstivorm, pikka iga sellele.

Teiselt korruselt nimetaksin veel Adam Christenseni homo­erootilisi jutukesi seinal – need annavad vaatajale kogemuse avalikus kohas homoerootiliste jutukeste lugemisest. See on näituse ainus selgelt homoerootiline osa.

Kolmandalt korruselt tooksin esile Neeme Külma «Maja». See on sinna juba eelmisest näitusest jäänud majakujuline raudpuur, mis võimaldab vaatajal olla samal ajal nii sees kui ka väljas. Inimestele meeldib see efekt.

Kaasaegse Kunsti Muuseumile peab pöialt pidama. Kaks viimast näitust on nii kõvad olnud, et kui järgmine tuleb vähemalt normaalne, on olnud väga tugev aasta. Vähe on asju, mis omal jõul pidevalt paremaks läheks. Viimasel ajal on hakanud tunduma, et käesolev aastasada kuulutab moodsa kunsti võitu.

Näitus

«FEELING QUEEZY?! / KÕHE TUNNE?!»

Avatud 7. septembrini

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum