Armastuse särtsakas äratuskell

Armastus ei hüüa tulles. Linda Vaher ja Priit Pius aktsioonis. Foto: Kris Moor

Roman Baskini viimases lavastuses käib sugudevaheline lahing.

Tundus juba, et tänavu ajab Roman Baskini projektiteater Kell Kümme läbi varasemate suvede menulavastustega. Ent võta näpust: päev pärast «Hamleti» viimast etendust Rakvere linnuses esietendus Ohtu mõisa tallisaalis «Armastus ei hüüa tulles» – nii voolas peievein veel esietenduse pidulaualgi.  

John Patricku komöödia «Armastus ei hüüa tulles» («Love is a Time of Day», 1969) võiks ümber jutustada ühe lausega: poiss tahab tüdrukut ära sebida, aga tüdruk paneb hoolega vastu. See banaalne lause ütleks justkui kõik, ent õnneks ka mitte midagi: näidendi dialoog ja süžeekäigud on sedavõrd nutikad ja vaimukad, et pakuvad näitlejatele mängurõõmu ja hoiavad publikut lõa otsas.

Kuigi vaataja on algusest peale veendunud turvalises, üsnagi ootuspärases happy end’is, peidab autor varrukas trump­ässa: üks prognoosimatu süžeepööre annab finaalile hoopis vastuolulisema tundetooni.

Roman Baskin on nii näitleja kui ka lavastajana ikka adunud ja vahendanud komöödiažanri intelligentsust, pelgamata vajadusel ka varjatumat, tõsinukramat teist plaani. Projektiteatris Kell Kümme lavastab ta järjekindlalt vääristekste, (taas)-

avastab sõna- ja mõtteosavaid komödiante, nagu Shaw, Maugham, Ayckbourn... John Patricku loomingust on Baskin lavastanud «Augustikuu teemaja» (2009) ning oma loometee alguses Vanalinnastuudios «Grupipildi» (1983) – neis näidendites ilmutas end sõja vari.

Tulvil mängurõõmu

«Armastus ei hüüa tulles» tegeleb sugudevahelise igikestva lahinguga ning sõltub vaataja noorusest, loomulikult ka soost, mis laadi äratundmisrõõmuga ta tegelastele parasjagu kaasa elab või tunneb. Ka kõige rängemad armupiinad juba õnnetult või õnnelikult üle või läbi elanud vaatajal on teatris tore olla. Esietendusel igatahes ei võimutsenud saalis ükski vanusegrupp, teatriõhtu möödus elavate naerupahvakute ja tuliste vaheaplauside saatel.

Kahe noore näitleja rollid pole nii hõlpsasti paotuvad, kui pealispinnal näib, aga tulvil mängurõõmu ja võimaldavad vilkaid registrivahetusi, seega nõudlikud ja tänuväärsed partneri- ja žanritunnetuse proovikivid. Esmamuljes tundus April McGregori roll isegi raskem pähkel, küllap ka Linda Vaheri napima lavakogemuse tõttu.

Ses võluvas, tänu lehvivatele kostüümidele sulgkerge lendleva liblikana mõjuvas tüdrukus on põhimõtted ja ambitsioonid, elukauge naiivsus ja naiselikult salvav sarkasm nii peenelt kokku sulandatud, et pole alati lihtne temas siirust ja õrritavat mängurlust eristada. April näikse tõemeeli uskuvat, et suudab armutundmusi omatahtsi reguleerida nagu äratuskella. Aga see kell ei allu.

Linda Vaheri lavaelu oli esietendusel väheke staatiliselt närvlik, õnneks andis ta suunurgas tukslev muie märku Aprili mänguriverest, iseendagi eest hoolikalt salatud tundmustest.

Priit Piusil on juba omajagu kogemusi koomiku ampluaas, mõelgem kas või «Lantimiskunstnikke». Seda sümpaatsem, et Pius Skipper Alleni rollis saaliga ei flirdi, see ilmeka liikuva füüsisega nooruk jääb pigem sissepoole pööratud natuuriks, kelle parim omadus huumorimeel, oskus iseenda üle naerda. Tänu sellele suudab Skipper neid üpris halastamatuid vopse, mida April tema egole jagab, nõnda andekalt ja nõtkelt pareerida, minetamata haavatavust. Oluline on partnerluse sisuline areng ja etenduste käigus lisanduvad nüansid.

Näitlejate konkurent

Kolmas tähtis tegelane, väike valge kutsu, näeb välja niivõrd nunnu karvakerake, et tundub esmapilgul peaaegu ebatõeline, justkui üleskeeratav lelu. Nagu ikka, on ehe loom laval näitlejatele tugev konkurent ja suhtlemine koeraga avab mõlema rolli hingeelus mõndagi.

Ann Lumiste kujundus liigendab tallisaali piklikku, omajagu tänamatut näitelava tinglikkuse ja elulisuse osavas kooskõlas, võimaldades kärmeid misanstseene ja sujuvaid üleminekuid ühest eluruumist teise.

Üks pisike olmeline detail häiris esietendusel, nimelt söömine pärast mõnusalt ehtsat söögitegemist: isegi kui noored on nõnda armunud ja/või nii totaalses seksinäljas, et toit ei paku pinget, pole kohe üldse usutav, et säästlikud tudengid, kel raha lõpukorral, lõviosa oma portsjonitest  nii ükskõikselt prügiämbrisse viskaksid. Eks sellegi apsukese võib ajada esietenduse kraesse.

«Armastus ei hüüa tulles» pani uskuma, et kümnendal etendusel mängitakse nii nälga kui ka selle kustutamist, igas tähenduses, kümme korda särtsakamalt ja varjundirikkamalt.

John Patrick

«Armastus ei hüüa tulles»

Lavastaja Roman Baskin.

Kunstnik Ann Lumiste

Osades Linda Vaher ja Priit Pius

Projektiteatri Kell Kümme esietendus 14. augustil Ohtu mõisa tallisaalis