Kõnd, viibutus, pööre, hüpe – ja ongi tants

«Faas. Neli liikumist Steve Reichi muusikale» on püsinud väikeste vaheaegadega laval 32 aastat. Foto: Herman Sorgeloos

Augusti tantsufestivalil tuleb ettekandele üks nüüdistantsuajaloo elavaid peatükke.  

Kaua lasi Anne Teresa De Keersmaeker (koos oma trupiga Rosas) ennast oodata. Vähemalt 20 aastat. Saatis vahepeal küll oma tantsukooli P.A.R.T.S. siia enesele tudengeid otsima (kahjuks tulemuseta: latt oli meile liiga kõrgel) ja «Drummingut» esitama, aga ise ei tulnud. Suu pidime puhtaks pühkima ka siis, kui Marius Peterson tantsis ja laulis tema lavastuses «Cesena» end ümber maailma.

Kui hästi oleks see originaalis suvise päikesetõusu ajal esitatav töö passinud ka meie Pirita kloostri müüride vahele!

Või – kas ikka lasi oodata? Äkki ei kutsutudki? Ei nähtud piisavalt vaeva? Teine legend Pina Bausch ei jõudnudki Eestisse, ja nüüd on ta surnud. (Kuigi Tanztheater Wuppertal esineb edasi.)

See oli üks käest kätte käiv videokassett, millest 20 aastat tagasi kõik alguse sai, küll virvendava pildiga, ei tea kust lindistatud, aga siiski – «Faas. Neli liikumist Steve Reichi muusikale». See pidi olema etenduse salvestus. Thierry De Mey tantsufilme – tänini oma žanri parimaid näiteid –, mille järgi me praegu De Keersmaekeri varasemat pärandit tunneme (võtke kas või Youtube lahti), siis veel polnud.

Hämmastus, mida see tekitas, oli sügav. Ja see püsib ka nüüd, kui ma seda lõpuks ometi Eestisse jõudva De Keersmaekeri «Faasi» etenduste eel üle vaatan (tõsi, ma vaatan Thierry De Mey filmi).

Esiteks, kui maksimaalselt on selles ära kasutatud minimaalne liikumismaterjal. Teiseks, kui sügavale minnakse Steve Reichi muusika sisse. Kolmandaks, kui täpseid geomeetrilisi mustreid ja kujundeid joonistatakse selle tulemusena õhku ja põrandale. Ja lõpuks, millise tohutu energiaga, pingestatult ja hüpnootiliselt seda kõike tantsitakse.

Aga mis seal imestada. Juba rohkem kui kümme aastat enne seda (tagantjärele lugedes) oli Ameerika tantsukriitika legend Deborah Jowitt «Faasi» mõju kohta sealsele publikule kirjutanud: «Vaatajad said nagu puuga pähe – justkui oleks eikusagilt välja ilmunud senitundmatu koreograafiliik.»

32 aastat pärast «Faasi» esietendust teeme meie nüüd seda sümboolselt tasa. Mitte et see enam teab kui üllatavalt mõjuks, mõjub pigem… ajatuna.

Olgu või tolle minimalismi ja ekspressiivsuse (koguni dramaatilisust on siin natuke) kooseksistentsi pärast, mis eristab seda näiteks suurest osast Ameerika minimalistliku tantsu klassikast, millest De Keersmaeker omal ajal mõjutatud oli ja mis on tuntud oma esitusviisi neutraalsuse poolest. Proovige neid viimaseid vaadata – kohe saab selgeks, millel on museaalne tähendus ja millel mitte.

Palju on nende 32 aasta jooksul juhtunud. Rosas on institutsionaliseerunud üheks Belgia kultuuri suuremaks ekspordiartikliks, De Keersmaekerist endast on aga tehtud paruness ja tema tantsudest maailma populaarkultuuri osa – Beyoncégi on neid kopeerinud, tõsi, autorile viitamata.

Muide, viimase, kolm aastat tagasi aset leidnud skandaalse juhtumi kohta ütles De Keersmaeker tagantjärele ise, et see ei teinud teda vihaseks või vastupidi uhkeks, pani hoopis mõtlema, miks läheb 30 aastat aega, enne kui popkultuur on nõus tunnistama eksperimentaalse nüüdistantsu olemasolu.

Kõige olulisem on aga jäänud, mis kordub tantsust tantsu – ja tantse on De Keersmaekeri arvel juba üle 40 –: loominguline kompromissitus, otsingulisus, äärmiselt tõsine ja vastutustundlik suhe viimsesse kui ühte liigutusse, üha uute ja uute kompositsiooniprintsiipide leiutamine, jäägitu muusika sisse minek…

Võtke või ette tema «A Choreographer’s Score’id» («Koreograafi partituurid»), mida viimastel aastatel on hoolega välja antud ja milles Keersmaeker harutab nii pildis kui sõnas lahti terve portsu oma tantse – ja te veendute, kui põhjendatud on tema puhul iga lavaline sekund.

Jäänud on seegi, et siiani esitab De Keersmaeker «Faasi» ise, mis sest et eluaastaid on tal nüüd 22 asemel 54, see on teda ka tantsijana vormis hoidnud. (Ta on seda esitanud aastail 1982–1985, 1994–2002 ja 2006–…, kaks korda on seda taastatud.) Ainult partner on vahetunud, praegu Tale Dolven, kes oli muide täpselt ühene, kui teos esimest korda lavale jõudis.

«Pean seda siiani oma loomingus viljastavaks teoseks, mille koreograafias sisaldub suurem osa nendest põhimõtetest, mille järgi ma olen hiljem oma tantse seadnud: kompositsiooni, sõnavara valikut, muusika ja tantsu suhet või geomeetriliste seaduspärasuste kasutamist puudutavalt. Aga siin avaldub ka üks minu peamisi tõekspidamisi: vähem on rohkem,» ütleb ta ise lühikeses telefoniintervjuus Brüsselist.

Toda «vähem on rohkem» printsiipi on ta arendanud ja varieerinud, tundub, et pea kogu oma loomingu vältel, ühes sellega liikunud järjekindlalt ka tantsiva keha üha suurema loomuliku lihtsuse poole. Küsinud pidevalt, mis on liigutus, kus see kehas kõigepealt tekib. Tegelenud taoismiga. Viimastel aastatel arendanud välja koguni meetodi «minu kõndimine on minu tantsimine», mille järgi kõndimine oma rikkalikes variatsioonides peaks olema kõige lihtsam tantsimise, aga ka aja ja ruumi organiseerimise viis.

«Faasiski» on see äratuntav.

«Paluge näiteks lapsel tantsida. Mida ta kõigepealt teeb? Astub, viibutab käsi, pöörab ja hüppab. Aga sellest ju «Faas» ongi. «Piano Phase» (loetleb «Faasi» nelja tantsu) on «minu kõndimine on minu tantsimine», «Come Out» kätega viibutamine, «Violin Phase» pööramine ja «Clapping Music» hüppamine, millele käed natuke kaasa aitavad,» räägib De Keersmaeker.  

Mis aga peamine: muusika on juhtinud tema loomingut «Faasist» peale. Just muusika on aidanud leida isikupärast väljenduskeelt, organiseerida aega, kohta ja ruumi. Ta ei ole seda illustreerinud, pigem tantsinud nähtavaks selle aluseks olevad kompositsiooniprintsiibid, kasutanud neid sõltumatute liikumisjooniste väljamõtlemiseks.

Algas see Steve Reichist, tema varasest faasinihketehnikast, mille juures võlus De Keersmaekerit kõigepealt tugeva pulsi ja rütmi olemasolu, selle n-ö tantsuline kvaliteet, mis polnud sugugi tavaline 20. sajandi moodsa muusika puhul.

«See oli nagu kutse tantsule,» ütleb ta, tuues näiteks stehgeiger’id, juudi viiulimängijad, kes tantsitasid kunagi kohvikutes külastajaid ja kelle mängu Reichi muusika talle meenutas. «Teiseks meeldis mulle selle loogiline, koguni matemaatiline struktuur, mis toetas tantsu ja juhatas samal ajal otsima sellele koreograafilist vastet.»

Reichki ei jäänud «Faasi» suhtes ükskõikseks. «Kõigist tantsudest, mis on minu muusika järgi tehtud (ja neid on oi kui palju – toim), oli see vaieldamatult parim, mida ma näinud olen. Tundsin, nagu oleksin omaenese muusika kohta teada saanud midagi uut,» tunnistas ta aastaid hiljem.

Loodetavasti ei jää see külaskäik viimaseks.

«Faas». Neli liikumist Steve Reichi muusi-kale» tuleb esitusele laupäeval ja püha-päeval teatris NO99

De Keersmaeker

•    Üks meie aja olulisemaid tantsuloojaid

•     Sündinud 1960. aastal Belgias, elab ja töötab Brüsselis

•     Trupi Rosas kunstiline juht

•     Ühe Euroopa nimekama tantsukõrgkooli P.A.R.T.S. asutaja

•     Töid üle 40, sh «Rosas tantsib Rosast», «Elena aaria», «Drumming», «Vihm», «Mikrokosmos», «Toccata», «En Atendant», «Cesena»

Kommentaar

Marius Peterson

näitleja ja laulja

Muusika on ehk üks enim teiste kunstiliikide poolt väärkohtlemist leidev kunstiliik. Selle «otsetee emotsioonide juurde» järele haaratakse sageli juhuslikult ja rohmakalt, et varjata ideepuudust, laiskust või saamatust.

«Play», ja atmosfäär on loodud. Kui seda enam vaja pole, siis

«fade out». (Seda nii elava muusika kui ka lindilt tulevaga, mitte sellest ei käi siin jutt.)

Me kohtame seda liiga tihti kinos, teatris, näitusesaalis... kahjuks ka kirikus.

Anne Teresa ei «kasuta» muusikat. Ta ei näperda seda, talle ei ole see tapeet ega kark. Muusika on tema loomingu üdi.

«Cesena» juures töötasime üheskoos põneva ja ülimalt keerulise repertuaariga, mida muusikaloos tuntakse ars subtilior’i nime all. Polüfoonia oli kui värviline kudum, mille me tähelepanelikult lõngadeks lahti harutasime. Olles uurinud lauldes ja liikudes iga lõnga omadusi, kudusime algse kudumi uuesti kokku, lisades sellesse omalt poolt uusi lõngu, mis stuudios koos tantsijatega olime loonud.

Läbipõimituses säilitasid laul ja tants siiski ka omal moel iseseisvuse.

Imetlen, kuidas Anne Teresa ja tema tantsijad selleks aega võtavad, pühenduvad. Ja parematel hetkedel oli «Cesena» – vähemalt lavalolijale – tõesti kui üks häälepaelte tants ja kehade laul. Aga saalisolijana...

Loodan, et aasta pärast jõuab Tallinna ka «Partita 2». Selles Johann Sebastian Bachi, Amandine Beyeri, Boris Charmatzi ja Anne Teresa De Keersmaekeri kvartetis on kõige algsemal (ka lapselikumal) kujul näha tantsija ja muusiku, tantsu ja muusika elav interaktsioon. Seesama, mis on ühe hea külaviiuldaja ja tantsijate paari vahel, kus suhe on päris – ei ole tantsu ilma muusikata ja muusikat ilma tantsuta, tantsijat ilma muusikuta ja muusikut ilma tantsijata.

Kes tahab seda näha keerulisemal (et mitte öelda keerulisimal...) kujul, sattugu mõnele praegu mööda ilma tuuritava «Vortex temporumi» etendusele.

Gérard Grisey teos on muusikuile pähkel ka ilma koreograafiata. See, mida Ictuse muusikud ja Rosase teatri tantsijad laval teevad, on omamoodi... ime.

Anne Teresale meeldivad numbrid, geomeetria ja rütmid – eks ta üks omalaadne rütmiarhitekt ole.

Üks detail veel: üks flamboyant-stiilsemaid koreograafiaid «Cesenas» oli Philipoctus de Caserta loole «Espoir dont tu m’a fayt partir» tehtu. See oli pimedusest valgusesse mineva lavastuse teine stseen ja toimus seega peaaegu pimedas.

 Seda koreograafiat on silmadega näinud

vähesed – ühel etendusel Guimarãesis läks täisvalgus tehnilise rikke tõttu kohe alguses tahtmatult peale. Enamik inimesi on saanud seda vaid kuulda ja aimata.

Nagu need vitraažid

katedraalides, mis jäävad üles võlvide alla, kirikulise silmaulatusest välja...

Tiina Ollesk

tantsuteater Fine 5

Rene Nõmmik

tantsuteater Fine 5

Tundub, et nii De Keersmaekerit kui ka meid on inspireerinud sama helikeel ja vormiotsing.

Otseselt meid tema looming mõjutanud ei ole, kuid meid köidab Keersmaekeri koreograafia detailitäpsus ja selgus.

See viis liikuda ja koreograafilisi kujundeid luua kõnetab praeguse maailma kontekstis.

Väga hea meel, et just seda märgilist teost siin ja nüüd näha saab.

(Täpsustuseks: tõesti on juhtunud sedasi, et De Keersmaekeril on «Faas» ja Fine 5-l on «Faasid».)