«Patu linn 2» – kuum, kuid nüri

Ilma Jessica Alba kehastatud tantsijatar Nancyta ei oleks «Patu linn 2» enam see. Nancy on absoluut! Foto: Kaader filmist

Kogu vajalik klišeemajandus on «Patu linn 2s» filigraanselt  ette mängitud. Sisu aga eriti pole.

Režissöör Robert Rodriquez koos koomiksikunstniku Frank Milleriga said pea kümme aastat tagasi maha viimase samanimelisel koomiksil põhinenud ja filmikunsti ajalukku jälje jätnud filmiga «Patu linn» («Sin City»). See film oli sama cool kui Milleri koomiks, ainult et nagu film ikka – liikuvate piltide kujul. Seda võis pidada uuenduslikuks ja sellest sai kultusteos.

Kes «Patu linna» materjaliga tuttav pole, neile selgituseks, et see on ülimalt hästi stiliseeritud film noir’i ja hardboiled detektiivika koosmõju (ehkki need üldiselt ongi käinud käsikäes). «Patu linnas» nagu «Batmaniski» valitseb ainult öö, sest seal on koos ju patused, ja patused, teadagi, päevavalgust ei kannata. Seal elavad peamiselt kurjategijad ja prostituudid, kes joovad ja seksivad ja kelle üle valvab omakasupüüdlik kuri senaator.

«Patu linna» koomiksite keskne tegelane on suur ja brutaalne, kuid hea südamega Marv, kelleks filmis on rohke make-up’i abil muudetud Mickey Rourke. Rourke’i mängitud Marv on kuuldavasti pälvinud fännidelt suurt heakskiitu ja võitnud erinevatel nišifilmide auhinnajagamistel auhindu. Ka Frank Miller, nähes Mickey Rourke’i sellesse rolli proovitavat, ütles kohe, et Marv on just tema.

«Patu linn 2s» on Marv aga pigem kõrvalosaline. Üldistades võib öelda, et seda järge iseloomustabki selline kõrvalosalisus. Võib-olla tuleks nüüd alustada päris algusest, sellest hetkest, kui vaataja (mina) siseneb kinno, praegusel juhul Coca-Cola Plazasse. Ta võtab istet, närib oma värvilisi komme ja popkorni ning laseb suurelt ekraanilt ennast ülikiire montaažiga pildil ja esinduslikult paukuval Dolby Surroundi helil end treilerite ja reklaamidega paanika äärele viia. See kõik on nagu stroboskoop, mis epileptikutel võib kaasa tuua epilepsiahoo. Ka kinno ei soovitata epileptikutel sellepärast tänapäeval minna.

Niisiis, kõik on väga kiire, mis tähendab seda, et miski ei saa jääda väga kauaks keskpunkti. Niisiis: kõrvalosalisus. Kõrvalosalised liiguvad tajude äärtel ega jõua kunagi keskpunkti. Kuna vaataja on veel enne filmi algust juba HD-Blitzkrieg’ist nii ära väsitatud, suudab ja tahabki ta veel ainult kõrvaltegelastele kaasa elada. «Patu linn 2» võtab mitu Milleri kättemaksulugu ja laseb neil praktiliselt üksteisest sõltumata joosta. Umbes nii, nagu panna ühe loo asemel plaadimängijal  mängima kaks.

Senised peategelased (ka näiteks koomiksite fantaasiamaailmadele vääriliselt hüperseksikas Jessica Alba tantsijatar Nancy) peavad paratamatult jääma kõrvalosadesse, kuna sündmused on muutunud kiiremaks. Ka esimeses «Patu linnas» ilma teinud vana Bruce Willis (Hartigan) ilmub nüüd vaid kui fantoom. Muidugi ilma Alba ega Rourke’ita Patu Linna ei saaks, nemad on absoluudid.

Kuid ärgem laskem võimalusest popkultuuri tendentse teoretiseerida end liialt kaasa viia. Sellel filmil on ka peategelased – need on Ava (Eva Green), kes on selline stereotüüpne (koomiks võimendabki stereotüüpe) Paha ja Ilus Naine, keegi, kellel on koht tüüpilises macho-fantaasias, milleks Patu Linn kindlasti on. Paha ja Ilus Naine on keegi, kelle võlude vastu ei saada, kuid kel pole hinge ja kes neid võlusid halastamatult ekspluateerib. Ava, muide, on nagu kord ja kohus, suurema osa filmist alasti.

Paha Naise vastas seisava Head Mehed, kes on küll tugevad, kuid kellel on hing, mis muudab nad haavatavaks. Kui nüüd natuke macho-sensibiliteeti lähemalt vaadata, siis seda laadi Hea Mehe stereotüüp on tavaline näiteks ka platnoikultuuris, mis võib aeg-ajalt olla väga sentimentaalne, valuhell ja pisaratealdis. «Naised tulevad ja lähevad, sõber jääb sulle kogu eluks,» on üks macho-kultuuri põhitõdesid, millest ei soovita taganeda.

«Patu linn 2s» on Heaks Meheks Dwight McCarthy (Josh Brolin), kes koos Marviga üritab õiglust jalule seada, olles samal ajal saatuslikult kirevangis. Kuid õigluse sünnil on kõige enam jalus linna valitseja, läbinisti kuri senaator Roarke (Powers Boothe), kellega teisest loost ja teise nurga alt üritab arveid klaarida koomiksifilmide veterani Joseph Gordon Levitti kehastatud Johnny, kes on kibe käsi kaardimängus. Läbinisti kurja senaatorit ei võta ka kirevangla, sest ta ei tunne kirge.

«Patu linn 2»

Režissöörid Robert Rodriguez ja Frank Miller

USA 2014

Alates 29. augustist Eesti kinolevis