Robert Wilson: Pärt on unistus

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Robert Wilson ja Arvo Pärt Noblessneris. Wilson leiab, et neil on heliloojaga üks lainepikkus.
Robert Wilson ja Arvo Pärt Noblessneris. Wilson leiab, et neil on heliloojaga üks lainepikkus. Foto: Kristian Kruuser

Kunsti mäletatakse ka 5000 aasta pärast, arvab Eestit külastanud maestro.

Lavastaja Robert Wilson on kaasaegse teatri suurkuju, kelle koostöö Arvo Pärdiga sai alguse 2009 kohtumisest paavsti juures. Augusti lõpus viibis ta mõned päevad Eestis, kus külvati seeme järgmisel aastal Noblessneri valukojas esietenduvale suurteosele «Aadama passioon».

Kõnnin läbi kohutavaima, lausa piibelliku vihma Noblessnerisse, kus võib-olla saan Wilsonilt intervjuu, niimoodi on lubatud, ja samavõrra on nihkunud võimalikud ajad. See ei ole siin niisama, jääb mulje. See on Ainukordne ja Oluline Sündmus. Mida see ka on. Vahendajaid on sellel palju – Eesti-poolsed korraldajad, Wilsoni assistendid, PR-firma, lisaks sellele meeldib 72-aastasele maestrole ka hilineda (nii mulle öeldakse ja nii ka läheb). Lisaks tehakse lavastuse protsessist samal ajal ka dokumentaalfilmi, mis on kajastusprioriteet number üks.

Kuna justkui gnostilise taevana kauge jumala poole kiht-kihilt avanevad kommunikatsioonikanalid Wilsoni ümber  ajakirjaniku jaoks lõpuks ikkagi umbe jooksevad, jääb mu intervjuu ära. Seisan üksi keset vihma ja vaatan nõutult tumedasse taevasse Soome lahe kohal, kust vihm ei lõpe. Saadan sinna taevasse meili, millele tulevad ka vastused.

Sel pühapäeval naaseb Wilson korraks taas Eestisse, täpsemalt Tartusse, kus peab festivali Draama raames loengu. Noblessneri naaseb ta aprillis.

Meeldib teile vihm? Teie Eestis viibimise ajal kallas peaaegu vahetpidamata. Ja milline on üldse teie lemmikilm?

Vihm oli OK. Mulle vihm väga ei meeldi, aga saan hakkama. Mu ema armastas vihma; talle meeldis vihma ajal jalutamas käia. Minu jaoks on ideaalne kliima Uus-Inglismaa sügis, mil õhk on karge ja värvid ilusad.

Kui palju välised tingimused teie töötamise protsessi üldse mõjutavad?

Maailm on raamatukogu. Muidugi mõjutavad välised asjad, mida ma kuulen ja näen, mu vahetu ümbrus, samuti mõjutab mind Texase maastik, koht, kus üles kasvasin. Samuti on mõjutajaks sügav sisemine intuitsioon piltidest, tunnetest ja mõtetest.

Kuidas teile Noblessneri valukoda «Aadama passiooni» esitamiseks ja üleüldse tundub?

Arvan, et Arvo Pärdi muusika jaoks on see koht võrratu. Ütleksin, et akustilises mõttes meenutab kirikut.

Te olevat Arvo Pärdi muusikaga esimest korda kokku puutunud 1980ndate alguses, nii te pressikonverentsil ütlesite. Mäletate te seda teost ka ja miks ta teie jaoks erandlik oli? Mis oli selles kogemuses teie jaoks uut?

Seda konkreetset teost ma kahjuks ei mäleta, kuid mäletan seda, et olin sügavalt liigutatud. Tema muusikas on sellist sisemist sügavust, mida mujalt ei leia.

Kui kerge või raske on üldse Pärdi muusikat visualiseerida või dramatiseerida?

Pärdi muusikat on väga raske dramatiseerida ja visualiseerida. Peab olema väga hoolikas, et seda üle ei lavasta ja ei sega sellega kuulajaid kuulmast ning nägemast. Tähtis on jätta kuulajale-vaatajale ruumi ja mitte tema eest otsustada.

Aga Arvo Pärt ise, temaga koos töötamine – taas kord vana hea küsimus –, on see kerge või raske?

Pärdiga koos töötamine on unistus. Mul on tunne, et meie vahel on mingisugune sisemine side, mis tähendab seda, et pikki jutte pole vaja ajada. Tundub, et lainepikkus on üks.

Kui palju te enne töö alustamist teate, mida te sellest saada tahate ja/või kui palju see protsessi käigus muutub?

Üldiselt üritan alustada puhtalt lehelt ja vaadata, millised ideed protsess kaasa toob. Varasemal ajal ma ikka katsusin ette mõelda ja planeerida, aga mida aeg edasi, seda rohkem on läinud nii, et ei planeeri midagi.

Teid on nimetatud ka perfektsionistiks. Mis on täiuslik?

Päikesetõus Bali saarel.

Mulle tundus, et teid ümbritseb selles lavastamise protsessis üsna suur masinavärk. Minu kui ajakirjaniku jaoks oli see isegi pisut kafkalik. Teeb see teie elu lavastajana lihtsamaks või keerulisemaks?

Eelistan töötada üksi, koos käputäie assistentidega.

Üks teie varaseid performance’id oli «The Life and Times of Joseph Stalin»? Miks Stalin teie jaoks huvitav oli? Lugesin, et kui te mõtlesite koos Philip Glassiga, kellest teha peategelane lavastusele, millest hiljem sai «Einstein on the Beach», käis kellelgi peast läbi mõte võtta ette Hitler. Te ütlesite selle peale kuidagi nii: liiga klišee. Kas Stalin oli huvitavam?

Ma olen teinud lavastusi meie aja kesksetest tegelastest: Sigmund Freud, Einstein, kuninganna Victoria, Jossif Stalin, Marie Curie. Neid tegelasi publik üldiselt teab ja publik tulebki teatrisse sellepärast, et jagada ühiseid lugusid. Mingil moel võib neid võtta kui meie aja jumalaid. Näitekirjanikud on alati kirjutanud näidendeid oma aja jumalatest – näiteks nagu Antiik-Kreeka draamade tegelased olid Ateena, Herakles jne.

Prantsusmaal tuleb teil novembris välja Jean Genet’ näidend «Mustanahalised». Kas teile hiphop meeldib?

Jaa, meeldib küll. Muide, me just räägime Jay-Z-ga variandist midagi koos teha.

«Mustanahalistel» oli selle kirjutamise ajal (1957) oluline ka poliitiline kontekst. Sündis see ajal, mil Ghanast sai esimene koloniaalvõimu alt vabanenud Aafrika riik. Oli aeg, mil Aafrika saavutas järk-järgult vabadust. Kui palju te ise mõtlete variandile, et seda, mida teete, võidakse näiteks vastavas kontekstis tõlgendada päevapoliitilise kommentaarina?

«Mustanahalistega» ma alles alustan tööd, nii et ma ei tea, kuhu see viib. Nagu enne ütlesin, meeldib mulle tööd alustada puhtalt lehelt. Mu esimese kokkupuute põhjal selle näidendiga võin öelda, et see tegeleb universaalse tõega. Vastasel juhul ei vaevuks ma seda üldse lavastamagi.

Te olete mitmel puhul teinud koostööd ka popstaar Lady Gagaga. Olete öelnud, et teile meeldib ta persoon. Kas teile Gaga muusika meeldib?

Lavastasin just Lady Gaga esinemise koos legendaarse laulja Tony Bennettiga. Mulle meeldib väga, kui ta laulab muusikat 40ndatest, 50ndatest. Nii et jazz-lauljana meeldib ta mulle rohkem kui poplauljana.

Lõppu üks pisut tobe, ent siiski oluline küsimus, mida ei saa kuidagi küsimata jätta. Mis on kunsti funktsioon või eesmärk

Kunst ja kunstnikud on ajastu päevikud. See on üks väheseid asju, mis kestab läbi ajaloo. Kui vaadata 5000 aasta tagusesse aega, siis on üks väheseid asju, mida mäletatakse, kunst. 5000 aasta pärast ei mäleta keegi Iraagi sõda, küll aga võimalik, et vaadatakse praeguse aja kunsti.

«Aadama passioon»

•    Lavastuse muusikaks on Arvo Pärdi teosed «Aadama itk», «Tabula rasa» ja «Miserere», mis põimuvad spetsiaalselt selleks lavastuseks loodud uue teosega «Sequentie»

•    Dirigent Tõnu Kaljuste

•    Teose esietendused toimuvad 12.–15. mail Noblessneri valukojas

•    «Aadama passiooniga» tähistatakse Arvo Pärdi

80. sünnipäeva ning muusika-aastat Eestis

Robert Wilsoni elu ja aeg

Robert Wilson on üks väheseid lavastajaid (ma ei tea, äkki isegi ainus), kes on saanud kiita Samuel Be­ckettilt endalt, et ta tema näidendi oma äranägemise järgi lavastas. Beckett oli teadupärast oma ettekirjutustes ja nägemuses väga täpne ja omavoli ei sallinud. Wilsonit aga kiitis, ja seda pole vähe.

Tegelikult asus Texase osariigis sündinud ja kasvanud Wilson alguses hoopis äri ja pärast arhitektuuri õppima, kuid see polnud päriselt see. Päriselt see oli hoopis 1960ndate keskpaiga New Yorgi kaasaegse tantsu avangard ja nimed nagu Merce Cunningham, Martha Graham jne, kelle jälgedes Wilson käima hakkas. Peagi tüdines mees aga sel ajal tantsuilmas valitsenud minimalismist ning hakkas oma visiooni ellu viima. Wilsoni varaseid töid, performance’eid nagu «Deafman Glance», «Life and Times of Joseph Stalin» ja «KA MOUNTain and GUARDenia Terrace» iseloomustas mastaap ja see, et seal ei kasutatud sõnu. Hiljem sugenesid Wilsoni vaikusesse ka sõnad, aga täpsed ja valitud. Mastaabist rääkides, siis viimati nimetatud teos kestis Iraani mägismaal ühtekokku seitse päeva jutti.

Suurema tuntuse ja tähelepanu saavutas Wilson koos tol ajal üsna tundmatu helilooja Philip Glassiga tehtud ja ooperit uuendanud «Einstein on the Bea­chiga» (1976).

Praeguseks on Wilsoni teatrivisiooni saanud mekkida kõik tähtsamad maailma teatrid. Seda visiooni iseloomustab formalism. Wilson on nimelt öelnud, et ta vihkab realismi. Tema teater on puhas kunst, mis allub ainult omaenese reaalsusele. «Mulle meeldib formalism, kuna see loob asjade vahele rohkem ruumi, distantsi,» on ta öelnud. Nüüd kutsutakse teda avangardimaestroks, ehkki talle endale see avangardiga seostamine hästi ei istu.

Renessansiinimene on väga äraleierdatud väljend, kuid Wilson seda paraku või õnneks on. Kodus on tal ka 1993 Veneetsia kunstibiennaalilt saadud Kuldlõvi installatsiooni eest. Asjatundjaks peetakse teda veel skulptuuri, video-, valgus- ja installatsioonikunsti vallas, mööblidisaineri, koreograafi ja draamakirjanikuna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles