Soome on vägev tsirkusemaa

Jani Nuutinen teeb nappi, aga meeleolukat kammertsirkust.

FOTO: SCANPIX

Kultuurikatla kõrval Tallinnas on püsti tsirkusetelk. Justkui meeldetuletus, et kunagi hakkab ka katla sees tsirkust saama, koguni eraldi tsirkusesaal tulevat sinna. Telgis toimetab meie Põrgupõhja Jürka moodi mees – Jani Nuutinen. Üks neist soomlastest, tänu kellele sai Soomest 1990ndate lõpus kõva tsirkusemaa.

Ei, see pole nali. Soome tsirkus – täpsustame: nüüdistsirkus – on üks sealse kultuuri suurimaid ekspordiartikleid muusika kõrval. 14 kollektiivi andsid mullu 339 etendust 22 välisriigis, kõige rohkem nüüdistsirkuse sünnipaigas Prantsusmaal. Tuntuim neist on Circo Aereo, mille asutajate sekka ka Nuutinen kuulub, kuigi elab ise juba ammu Prantsusmaal, kuhu ta on ostnud vana autoremonditöökoja, et saaks korraga kodus olla ja tsirkust teha.

See on klassikaline ühemehetsirkus. Nuutinen teeb peaaegu kõike ise, oma kätega. «Un cirque plus juste’i» puhul, mida ta sedapuhku Eestis näitab, on ta korraga nii esitaja kui lavastaja, kujundaja ja valgustaja, helindaja ja kostümeerija, etenduses kasutatavad vahendidki on osaliselt tema enda tehtud. Ta kolab palju näiteks romulates, töötleb sealt leitut. Aitab püsti panna koguni telki, mis on samuti tema enda disainitud.

Tänu sellele pole tema tsirkus kaotanud inimlikku mõõdet. Nuutinen otsekui võtaks iga vaatajat (korraga mahub neid telki 130) isiklikult, kutsuks endale külla, et siis hubases ja usalduslikus, humoorika alatooniga meeleolus varjuteatrit, illusioone, žongleerimist ja erinevate esemete manipulatsiooni kasutades tuua nostalgiliselt tagasi aeg, millest on alles jäänud ainult varjud valgel kangal.

See on kummardus vanale heale tsirkusele (õigemini selle hingele), mida sada aastat tagasi veel kannatamatult oodati. Ka Nuutinen kannab edasi tolle tsirkuse järjepidevust, ent tema suhestumine sellega on läbinisti nüüdisaegne. Näiteks ei soorita ta kaelamurdvaid, vapustavaid või lihtsalt ahhetama panevaid trikke, vaid rõhub sellele, et nende puhul võib olla teisigi kvaliteete peale tehnilise raskusastme.

Ka üritab ta kasutusele võtta täiesti uusi, ootamatuid vahendeid, mille puhul poleks vaatajal oma väljakujunenud ootuste ja ettekujutusega midagi peale hakata. Näiteks ei kasuta ta žongleerides kurikaid, et neid võimalikult palju ja keeruliselt korraga õhus hoida. Või kui kasutab, siis ebatraditsioonilisel viisil.

Ma pole sportlane, vaid tsirkusekunstnik, on ta ise ütelnud. 

«Un cirque plus juste» tuleb esitusele veel täna ja homme kell 19

Tagasi üles