Draamafestival: kaduviku kummitav kohalolu

Evelin Võigemast ja Argo Aadli Tallinna Linnateatri lavastuses «Neli aastaaega». Foto: Draama 2014

Tänavune draamafestival oli põnev tsükkel täiskasvanute tondijutte.

Tänavuse Draama festivali märksõna «kohalolu» on avara tähendusväljaga, mida ühte määratlusse naljalt kinni ei püüa. Tundub siiski, et sügavamal tasandil võib eristada kaht põhilist laadi kohalolu: ruumilist ja ajalist.

Kui me tavaliselt räägime kohalolust, siis peamegi silmas ruumilist kohalolu, seda, et keegi või miski on käegakatsutavalt kohal; selles arusaamises on kohalolu inimeste ja esemete vahetu suhe ümbritsevaga.

Kuid kohalolu võib käsitada ka ajalistes terminites, sel puhul on tegemist möödaniku teadliku velmamise või kaduviku tahtmatu kummitamisega. Kuigi minevik on definitsiooni järgi möödas, elab ta kummati erineval moel olevikus edasi, seda nii materiaalselt (erinevad minevikule viitavad esemed) kui ka vaimselt (mälestused, lood, laulud, ängid jne). Ajalookirjutuski pole lõppeks muud kui minevikule olevikus koha loomine.

Kui võtan kokku oma muljed Tõnu Õnnepalu koostatud põhiprogrammist (nägin kaheksast lavastusest küll vaid kuut), siis ennekõike kõnelesidki need mulle ajalisest kohalolust. Paari erandiga tegelesid kõik tükid oleviku ja mineviku, surma ja elu, mälestuste ja lootuste keeruliste vahekordadega.

Endla teatri «Vaikus» (lavastaja Andres Noormets) oli peenelt lavale seatud Soome lugu Jätkusõja traumade kummitavast kohalolust. Kogu lavastust läbis liikumine elu ja surma hapral piirjoonel, surmatungi ja eluiha pingeväljas. Möödanik ilmutas ennast laval nii ägisevate laipade kui uitlevate tontide kujul, selgelt teenis tükk igatsust mineviku pained seljataha jätta, panustas ühisesse mälutöösse.

Theatrumi «Ma olen tuul» (lavastaja Lembit Peterson) liikus suuresti sellelsamal siin- ja sealpoolsuse peenikesel piiril, pakkudes täpses ja minimalistlikus lavastuses loo kahe mehe eneseotsingutest mereüksinduses. Tükki raamis seesama kummituslik kahekõne, elavate ja surnute dialoog, mis heiastus refräänina «Vaikuses».

Erinevalt kahest eelmisest tükist pakkus Tampere, Lahti ja Rakvere teatri ühistöös sündinud «Petroskoi» (lavastaja Ari Numminen) näite, kuidas mineviku traumaatilise kohaloluga tantsu, laulu ja pillimängu toel toime tulla. Lavastus lükkis niidi otsa terve seeria naerutav-nakatavaid lühietteasteid, mida kõiki liitis valu Karjala ja karjalaste saatuse pärast viimases ilmasõjas. Keeruline kaduvik elas etenduses edasi vanades lauludes ja legendides, tantsudes ja talitustes.

Ja selle pilguga vaadates tundus, et ka Linnateatri «Neli aastaaega» (lavastaja Alo Kõrve) tegeles olulises osas minevikku jäänud üleelamiste läbitöötamisega. Lavastuse arenedes saab üha selgemaks, et meile mängitav esmapilgul klassikaline armastuslugu saab mõtte alles siis, kui võtta arvesse paari luhtunud suhteid minevikus, neid armastustraumasid, mille nähtamatu kohalolu vajutab pitseri mõlema peategelase tundeelule.

Pakutud skeemist irdusid kaks nähtud põhiprogrammi lavastust, mis päriselt mineviku kohalolust siiski mööda ei vaadanud. Vene Teatri «Õnn kaasa!» (lavastaja Ivan Strelkin) suutis edukalt panna tänases ajas kõnelema 60 aasta taguse nõukogude näidendi vanemate ja laste, õpetajate ja õpilaste igavesest konfliktist. MTÜ Arhipelaagi «Tuvi» (lavastaja Maria Peterson) pakkus lustliku «teater teatris»-lavastuse, pika rea naljaks pööratud teatriänge ja -klišeid.

Läinud sajandi üks olulisemaid kunstiajaloolasi Aby Warburg tõdes kord, et tema peateost «Mnemosyne atlas» võib käsitada «tondijutuna täiskasvanutele»; tänavune Draama festival oligi minu jaoks esmajoones põnev tsükkel täiskasvanute tondijutte, teatraalseid variatsioone kummitusteõpetusest – tontoloogiast (hontologie), nagu Jacques Derrida seda kunagi nimetas.

Draama 2015 põhiprogrammi kuuluvad lavastused valivad kuraatorina välja lavastaja ja näitleja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja Peeter Raudsepp ja lavakooli tudengid.
---------------------------------

Teatrifestival Draama

1.–7. septembrini Tartus