Saagikoristuse aeg suvelavastuste väljal

Maanteemuuseumis Varbusel etendunud «Vaga vend Vahindra» oli suveteater kogu oma ilus – sai tuld, vett ja suitsu.

FOTO: Siim Vahur

Kui paar nädalat pärast jaanipäeva jõuab kätte ajakirjanduslik hapukurgihooaeg, tunneb ikka mõni ajakirjanik huvi, mis on selle aasta põnevaim suvelavastus. Ja jälle tuleb seletada, et suvelavastustega saavad teatrikooslused ühele poole alles augusti lõpuks, kui algab uus teatrihooaeg. Kuna see seletus jääb sageli tähelepanuta, on rohkem meediatähelepanu saanud need, kes startinud kohe pärast jaani.

Mõni arvab ekslikult, et allakirjutanu on üks neist, kes vaatab ära kõik eesti teatri suveproduktsioonid. Julgen siiski väita, et suveteatri paljusus on Eestis jõudnud piirini, kus kõike ära vaadata pole enam võimalik. Kui see pole just palgatöö. Ka minul jäi palju nägemata, kuid endalegi üllatuseks selgus, et nägin 16 etendust (mille hulka ma ei loe Saaremaa ooperipäevade etendusi), millest kaks olid ilmavalgust näinud juba eelmisel suvel. Ehk annab see mingi õigustuse kümne mõtte avaldamiseks.

Esiteks. Produktsioonid, millega sel suvel välja tuldi või jätkati, olid hästi läbi mõeldud ja korralikult ette valmistatud. Välja mindi nii-öelda kindla peale. Suuri riske ei võetud. Tase oli ühtlaselt kõrge, enamasti isegi väga kõrge, aga polnud midagi sellist, mis oleks lausa vapustanud. Tervikuna on see kindlasti märk suveteatri professionaliseerumisest ja lugupidamisest publiku vastu. Millegipärast meenus laulusalm: «Tore oli olla, sest kole oli möödas, polnudki aga miskit erilist.»

Kas aga peabki olema? Meedia nõuab poliitikutelt kogu ühiskonnale uut suurt narratiivi. Stabiilne areng ei rahulda. Või oleks õigem öelda – ei eruta. Mis erutaks? Ameeriklased ei otsi pidevalt spunki, aga nende presidendi võtame vastu kui suurima sõbra. Putin ja tema suvilakooperatiiv on loonud uue suure narratiivi kogu vene rahvale – kas see on eeskuju?

Teiseks. See, et kaardivägi ei pea paljuks suvel teatrit teha, on publiku võit haltuura üle. Üllar Saaremäe, Madis Kalmet, Merle Karusoo, Urmas Lennuk, Lembit Peterson, Taago Tubin, Margus Kasterpalu, Peeter Tammearu, Urmas Vadi, Ingomar Vihmar, Gerda Kordemets, Tiit Palu. Kogu näitlejate koorekiht. Indrek Hargla, Toomas Kall ja Tiit Aleksejev kirjutavad lausa algupärandi. Keegi neist ei taha end siduda viletsa korralduse ja publiku petmisega. Mis selles siis imelikku on, et järgmisel kevadel tuleb Eestis Robert Wilsoni lavastus! Suveteater ei ole enam odav sooja ilma meelelahutus, vaid lugupidamistvääriv kunst. Mis on ju tore.

Kolmandaks. Eestis on suvel tehtud teatrit päikesetõusu ajal soos ja asustamata laiul. Siin on teatritalud ja teatrimõisad. Muuseumid avavad end järjest enam etenduskunstidele. Aga mina ootaks muuseumidelt suuremat panust etenduskunstidesse, ja eelkõige suvel. Lennusadama, maanteemuuseumi, Virumaa muuseumide ja isegi Juhan Liivi muuseumi eeskuju peaks nakatama.

Aga endiselt on kuulda hala, et meie muuseum polevat mingi disniländ, vaid lugupeetud teadusasutus. Ainult teadust ei saavat teha, kuna riik ei andvat küllalt raha.

Tänavu päris uute mängukohtadega ei üllatatud, Lahemaa Tooma talu välja arvatud. Aga võiks küll. Laulupeotule tänavune teekond oli täis kohti, mis vääriksid produtsentide tähelepanu. See, et Roman Baskini Narvas lavastatud «Orkestriproovist» on möödunud lausa igavik, on Ida-Virumaa seisukohast häbiväärne. Õnneks on vähemalt Kohtla vald oma Kukruse mõisaga. Vähe! Ja kus on Vene Teatri suveprojektid?

Ugala suvi

Neljandaks. Suvi oli omal moel Viljandi Ugala suvi. Oma kaubamärgi alt produtseeriti Saueaugu teatritalus «Mere märgid» (lav Margus Kasterpalu), milles tegid vähemalt esietendusel hiilgava rolli Meelis Rämmeld ja sügisest Pärnu Endlas alustav Kadri Adamson. See lavastus oli kogupildis kümnesel skaalal ka üheksat väärt (päris kümmet ei saa minult keegi), millele aitas tublisti kaasa mängukoht. Ugala plaanib seda küll sügisel mängida oma teatrimajas, aga see saab kindlasti keeruline olema. Sellegipoolest võib seda lavastust süümepiinadeta soovitada.

Teatri oma lavastus oli ka Õisu mõisas etendunud Fjodor Dostojevski «Valged ööd» (lav Leino Rei). Kuna sama teos mõne aasta eest Lembit Petersoni Theatrumis lavastatuna oli veel värskelt meeles, ei saa seekordsele tervikuna just kõrgeid punkte anda, kuid Õisu mõisapargi valimine mängukohaks, publikule piknikuvõimaluse loomine ja Adeele Sepa osatäitmine olid kindlasti õnnestumised.

Aga ugalalased tegid vägitegusid ka teiste produktsioonides. Aarne Soro ja Klaudia Tiitsmaa särasid Urmas Vadi lavastatud tükis «Kus Sa oled, Juhan Liiv?». Aarne Soro kehastatud Juhan Liiv oli ka selle suve meeldejäävaim roll. Taago Tubin lavastas R.A.A.A.M.i ja maanteemuuseumi ühisproduktsiooni «Vaga vend Vahindra», milles said ilusate töödega hakkama Tarvo Vridolin peaosas ja Tanel Ingi ja Janek Vadi kõrvalosades. Varbusel etendunud vend Vahindra lugu oli ka suveteater kogu oma ilus – sai tuld, vett ja suitsu.

Kui siia veel lisada Andres Tabuni ja Andres Lepiku kahepeale Õisus tehtud lõbus teatriõhtu, võib väita, et Ugala inimesed ja institutsioon tervikuna tegid tööd ja nägid vaeva ja teenisid publiku austuse ja tänu. Mina vähemalt ootan selle teatri ja tema suurepäraste näitlejate järgmisi töid väga suure huviga. Ka on kõik kuuldused teatritegemise kriisist väljaspool Tallinna ja Tartut tugevasti liialdatud, et mitte öelda rumal või pahatahtlik jutt.

Viiendaks. Mida on vaja täiuslikuks suveteatriks? Seda, et Üllar Saaremäe leiaks iiri loo ja Lahemaalt Iirimaad meenutava mängukoha (Tooma talu). Et Hannes Kaljujärv oleks põhitöökohast vaba peaosa mängima. Et Ines Aru oleks nõus kaasa tegema. Et oleks iiri ilm – külm ja märg ja mingi (mitte ülearu pikk) osa etendusest toimuks väljas, kus maa ja taevas on kokku saanud. Ja et Rakvere Teater oleks. Kokku on see Martin McDonaghi «Üks pealuu Connemaras» – 9 punkti. Kümmet ei anna kadedusest ja sellepärast, et …

Või siis teine võimalus: tuleb tellida Indrek Harglalt klassikaline angloameerika stiilis krimitükk, võtta Peeter Tammearu lavastajaks, palgata tippnäitlejad, leida huvitav mängukoht ja last, but not least, teha seda kõike Kuressaares. Millegipärast meenub, et Agatha

Christie «10 väikest neegrit» mängiti Londonis samas teatris üle 30 aasta järjest. Ka «Testamenditäitjatega» võiks Kuressaare Linnateater tuuritada mööda Eestit mitu aastat jutti. Seda aga juhul, kui suudetaks seda teha just selle koosseisuga, mis pole aga võimalik. Ja hea nii – parimad asjad on ikka kordumatud, aga televersiooni võiks ju sellest toota küll.

Kuuendaks. Ajaloolane ja Richard Sagritsa majamuuseumi pealik Teet Veispak on juba aastaid teinud tänuväärset tööd nõukogude okupatsiooniaegse kultuuriloo etenduskunsti valamisel. Tänavu siis ka ametlikult ja avalikult produtsendi rollis. Nagu ikka, lavastajaks Üllar Saaremäe ja Alice Sag­ritsa rollis Liisa Aibel.

Toomas Kalli kirjutatud «Karistai ja Lorelei» toob aga vaatajani ka ühe kultuurilooliselt väga vastuolulise isiksuse – August Alle. Ja kurikuulsa EKP VIII pleenumi järgse skisoidse ajajärgu, kus avantürist-kommunisti Aleksander Kelbergi märatsemise taustal peab peatoimetaja kokku panema Loomingu korralise numbri. Ja seda muidugi ei saa kaine peaga teha.

Eerik Ruus on hea näitleja. Kui kogu see lihast ja luust näitlejate etendatud tragöödia publiku silme ees lahti rullub, taban ma end ootamatult mõtlemast, et MEIL on võimalus seda kõike täna nautida muigega suunurgas suveteatris, aga NEIL Venemaal toimub see ju täna päriselt. Ja kuidas meil on vedanud, et praegune Loomingu peatoimetaja ei pea oma suvekodust kiirkorras sõitma Ühtse Venemaa kultuuriideoloogi V. Medinski nimetatud Eesti Riigikapitalistliku Nõukogude Vabariigi kultuuriministrilt käsku saama. Kuigi isegi riigikogus on piisavalt neid, kes seda päris loomulikuks asjaajamiseks peaksid.

Teemaks armastus

Seitsmendaks. Selle aasta teatrisuve ettevalmistusaeg on olnud pikk. Domineeriv teema on inimlik armastus, aegumatu mehe ja naise teineteise poole tõmbumise ja tõukumise teema – «Mere märgid», «Valged ööd», «Vargamäe unistaja», «Kass tulisel plekk-katusel», «Hääled» jt. Vaatamata sellele, et juba varakevadest oli selge, et Ukraina sündmused toovad meie ellu tagasi hirmud ja stressi, dilemmad ja emotsioonid, mis vahepeal hakkasid ununema.

Vaid R.A.A.A.M.i produtseeritud ja Madis Kalmeti Jäneda pullitallis lavastatud «Imede aasta» tõmbab mingil moel paralleele Ukraina sõjaga. Aga ka selle lavastuse teema on mujal, asetudes samasse ritta eelnimetatutega. Ometigi kõnetab Tiit Aleksejevi näidend kuidagi teistmoodi, pannes kusagil ajusopis helisema äratuskella. Ärkvelolek tuleb aga praegu kasuks. Madis Kalmet on lavastajana tippvormis ja oleks vaid meil rohkem autoreid, kelle teoseid lavastada. Või kirjutaks Aleksejev rohkem. «Imede aasta» väärib kaheksat ja ega üheksastki palju puudu jäänud.

Kaheksandaks. Eesti Draamateater on loonud uue suvetraditsiooni – kolme aasta peale otsitakse üks väikekodanlik kuulus ameerika lugu. Hea, kui sellel oleks ka filmiversioon. Lavale pannakse see Laitse Graniitvillas ja saavutatakse olukord, kus inimesed otsivad kedagi, kes tunneks kedagi, kellel oleks ligipääs piletitele.

Konservatiivne rahvusteater käitub ootuspäraselt ja professionaalselt. Ent sellesuvine «Kass tulisel plekk-katusel» tuleks ja läheks mälust üsna kiiresti, kui tüki lavastaja Ingomar Vihmar ise poleks lavale läinud ja lähenenud omal ajal Paul Newmani mängitud Bricki rollile hoopis ootamatu ja kaasaegse nurga alt. See mitte ainult ei päästnud lavastust, vaid tegi sellest nauditava teose, millele võib ennustada pikka iga.

Üheksandaks. See, et omavalitsused ise on teatriprodutsendid, on natuke imelik. Kui seda teeb Albu vald, siis tuleb põhjust otsida vallavanem Kalju Kertsmikust. Viimasel on imeline võime leida oma projektide tegemiseks just täpselt õiged inimesed. Urmas Lennuki nägemus unistajast Vargamäe Andresest (Ott Sepp), Oru Pearust (Tarmo Tagamets), Marist (Liisa Pulk) ja Krõõdast (Loore Martma) ei ühti ilmselt sadade kirjandusõpetajate omaga, aga tõestab, et Tammsaare tekst saab olla aluseks uuele loomingule veel mitu põlve.

See, et Kalju Kertsmik ikka vallavanemaks tagasi valitakse, näitab, et pole see meie rahvas nii ebatolerantne ja kolklik ühtegi, nagu ennast teatriteadlaseks pidavad noorsandid-emandad armastavad tihtipeale kuulutada.

Kümnendaks. Väga head teatrikunsti saab suvel teha väga lihtsate vahenditega. Ja see kunst leiab publiku ilma liigse lärmita. Lembit Peterson tõestas seda Esna mõisas Jaan Kruusvalli «Häältega» jälle. Mis ei tähenda, et riskantsed ja uuenduslikud teatriprojektid oleksid kuidagi teisejärgulised ja võiksid toetuse taotlemisel olla vähem eelistatud. Suveteatris peaks just avalduma erinevate mõtete ja lähenemiste paljusus. Seda ka korraldusliku poole osas.
--------------------------------------------------------

Tarbija24 lugejate lemmikud

Postimehe tarbijaportaali Tarbija24 lugejad hääletasid parimaks suvelavastuseks Lutsu Teatri Seltsi lavastuse «Rummu Jüri». Põltsamaal Lutsu külas asuvas Prantso talus juunis etendunud lavastuses mängisid harrastusnäitlejad Põlvamaalt, külalistena tegid kaasa ka Madis Milling ja Merle Jääger. «Rummu Jürile» hääle andnud lugejad põhjendasid valikut sellega, et etendus pakkus võimaluse ohtralt naerda.

Teiseks hääletati R.A.A.A.M.i lavastus «Titanicu orkester», mis esietendus Tapa raudteejaamas juba aasta tagasi. Kolmandale kohale tõusis samuti R.A.A.A.M.i produktsioon – Jäneda pullitallis mängitud «Imede aasta». Kokku nimetasid lugejad 37 lavastust, mille vaatamine neile sel suvel elamuse pakkus.

Tarbija24 palus lugejatel nimetada ka pettumuse valmistanud lavastusi. Kõige rohkem mainiti Pro Teatri lavastust «Piinlik», teiseks hääletati Emajõe Suveteatri lavastus «Nukitsamees 2» ning kolmandaks tõusis Monoteatri tükk «Liblikad siseorganites ehk Armastus, mis päästab maailma».

Tarbijaportaali üleskutset luges üle 37 000 lugeja. PM

Tagasi üles