Elu on ainult üks hetk, lühike jalutuskäik sünni ja surma vahel, ja ka parima tahtmise juures ei jõua suurt midagi ära teha. Alles hingasime sisse, kui juba tuleb hingata välja. Alles sündisime, kui juba ootab ees minek. Ainus, mis loeb, on hingamine ise, sünni pühitsemine surma inspireeriva kohaloluga, elu vääramatu kulgemise kogemine loominguna.
Maarja Undusk on oma näituse «Kangelase elu» idee põiminud ümber Albrecht Düreri tuntud graafilise teose «Melanhoolia» (aastast 1514). «Melanhoolia» repro galerii seinal tervitab vaatajat varauusajast, mil melanhooliat peeti tervisehädaks, mis oli paljuski sarnane tänapäeval nii laialt levinud depressiooniga.
Unduski Kangelast vaevab või ka ülendab poetiseeritud raskemeelsus. Nagu Düreri vaselõikel, nii helendab ka Unduski joonistustel valgus, mõnikord piimjas, mõnikord roosa, mõnikord isegi must. See on justkui anonüümse elujõu katkematu juurdevool, mis tulles avab meie silmad kaduvikule ja minnes joonistab meie nägudele aina sügavamad kogemuskortsud, tundmata vähematki huvi selle vastu, kuidas meil läheb. Elujõud liigub vääramatus voolusängis, pakkumata ühtki teist võimalust.
Kuigi melanhooliat näitusel jagub, on Unduski suuremõõtmelised joonistused väga armsad. Kurvameelsus neis on täidetud leppimise rõõmuga. See leppimise rõõm on justkui alkeemiline protsess, mis teeb ilusaks, isegi õnnelikuks ka kõige kurvema pildi näitusel – suuremõõtmelise joonistuse «Vita longa», millel kunstnik on kujutanud oma ema Ellen Niitu tuge ja ühendust otsimas kõrkjatelt teiselpool jõge.
Nagu varasematelgi näitustel ammutab Undusk ideid ka seekord enda igapäevasest elust, kus peamised tegelased on tema perekonna liikmed.
Paarisjoonistus «Ainus kokkupuutepind» ja «Lingvistiline mets» on siiras laul abielust, kus kirjandusteadlasest mees on armunud raamatutesse. Ainus, mis teda sõnaniidistikuga üheks saamisest eraldab, on naise soojalt tukslev selg, mis kumab justkui roosa kuu raamaturiiulit täitvate sireenide kutses. Vaid see malbe roosasus, oskus olla vaikne, aga kohal, leping Kuuga – vaid see hoiab meest tagasi sukeldumast narratiivi, kus keegi päriselt ei sünni, seksi ega sure.
Näitusel on sel aastal valminud joonistuste ja ühe nahamaali (Undusk on erialalt nahakunstnik) kõrval paarkümmend aastat tagasi valminud joonistus, mis on ka kõige selgem seoselooja Düreri «Melanhooliaga». Seda «vana joonistust» on Undusk mitmes variandis töödelnud, peaasjalikult valgust ja varju muutes.
Joonistus märgistab Kangelase teekonna katkematust, olles justkui paindlik lüli suuremate sündmuste vahel. Spliin ja lootusetus on Kangelasega, kes eraldab end inimhingede lähedusmustrist, kes püüab luua eraldi. Kui Kangelane avastab loomingu elu elamises endas, ravib ta end terveks ka melanhooliast.
Maarja Undusk
«Kangelase elu»
Avatud 16. septembrini Tallinnas Vabaduse galeriis