Lendas Punaarmee aeroplaan, lendas ja lõhkeski õlitoru. Lendur tegi hädamaandumise kõigile tundmatus Krasnoje külas just noore üksiku naise Njura tare taga. Seda lennukit saadeti valvama lorusõdur Tšonkin ja unustatigi sinna. Pole siis ime, et Tšjonkin ja Njurka kokku elama hakkasid, mis siis, et küla latatara jahvatas, nagu käiks Njurka suguliselt läbi oma orika Borjaga. Oli 1941. aasta varasuvi. Kohe tungis fašistlik Saksamaa alatult kallale rahuarmastavale Nõukogude Liidule.
Kõige lihtsam oleks seda raamatut võrrelda «Švejkiga». Pane idioot absurdsesse keskkonda ja kirjuta tema lihtsameelsuse läbi (küla)ühiskonna jaburusest. Esimese lähenemisena töötab see väga hästi. Andrus Kivirähk mainis raadiosaates, et «Švejki» lugenud inimesed, kes klassikalisi kirjakohti peast teavad, on elanud nõukogude ajal ja juba seetõttu saavad Voinovitšist aru. Kuna ma olen vene külaühiskonda lähedalt näinud, tõsi küll, mitte 1941. aastal, vaid oma 40 aastat hiljem, mõjub see lisaks «Švejki» allusioonidele veel mingil hoopis helgemal moel.
Jämekoomikat ja absurdi leidub raamatus kapaga, aga viis, kuidas seda esitatakse, teeb hinge haigeks. Ülev ja madal põimuvad romaanis kõige imelisemal moel. Kui inimene kogu sellest nõmedusest, õudusest nii õrnalt ja ilusti kirjutab (Jüri Ojamaa suurepärane tõlge!), siis peab ta väga armastama. Ükskõik, mis selle maa ja inimestega on tehtud, kui mutta surutud nad ka ei ole, nad on tema inimesed. Lugesin ja kogu aeg tuli meelde Vassili Aksjonovi «Teekond tühjade tünnidega»: «Mööda kastemärga rohtu kõnnib Hea Inimene, käes...» teate isegi, mis.
Nagu Aksjonov, nii ka Voinovitš emigreerus Nõukogude Liidust. Voinovitš kirjutas oma Tšonkini kuskil 1970. aastatel ja esimest korda ilmus see välismaal. Võimukriitilist on siin ohtrasti. Tšonkini unenägu, kus sead nõuavad, et ta nendega koos ruigaks – no mis see sulle siis ära ei ole –, on nagu üleskirjutus rajoonikomitee koosolekust. Lihtne tõdemus «Miiting on niisugune üritus, kus tuleb kokku palju inimesi ja üks räägib sellest, millest ei mõelda, ja teised mõtlevad sellest, millest ei räägita» on nii valusalt tuttav ja kehtib inimnäolises kapitalismis.
Voinovitši tegelaskujude galerii meenutab mõnevõrra Kivirähki «Rehapapi» tegelasi. Nürid, nõmedad ja omased. Särava tähena kerkib sellest mudast külafilosoof ja harrastusmitšurinlane Gladõšev, kes üritab aretada tomati ja kartuli hübriidi. Taime nimi on teso (Tee Sotsialismile) ning selle väetiseks kääritab ta oma tares kõikvõimalikku sitta. Jälle «Švejk» – sealgi oli üks haritud härra, kes kõigil palus analüüsiks pudelisse kusta.
Käesolev on Tšonkini seikluste esimene raamat ja ma kardan, et järgnevad kaks ei pruugi nii idüllilised olla. Ootan nagu jõule – millised on vahva sõdur Tšonkini seiklused vangipõlves?
Raamat
Vladimir Voinovitš
«Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I»
Kirjastus Tänapäev, tõlkinud Jüri Ojamaa